Viljandi Kultuurikolledž - Raamatukogundus ja Infoteadus - Raamatukogunduse õppetool
Maiu-Liisa Mikkor
SUURE-JAANI RAAMATUKOGU AJALUGU 1940. AASTANI
kursusetöö
juhendaja: Ilmar Vaaro
Viljandi 2003
SISUKORD
SISSEJUHATUS
I PEATÜKK
SUURE JAANI ARENG, HARIDUS- JA KULTUURIELU
1.1.1. SUURE-JAANI ASEND JA ARENG
1.2.1. SUURE-JAANI HARIDUSELU
1.2.2. JOOSEP KAPP
II PEATÜKK
LAULU JA MÄNGU SELTSI “ILMATAR” LOOMINE JA RAAMATUKOGU ASUTAMINE
2.1.1. LAULU JA MÄNGU SELTS “ILMATAR”
2.2.1. RAAMATUKOGU ASUTAMINE
2.2.2. HANS KAPP
2.2.3. “ILMATARI” RAAMATUKOGU
III PEATÜKK
RAAMATUKOGU ARENG KUNI 1940 AASTANI
3.1. RAAMATUKOGU ARENG KUNI 1925. AASTANI
3.2. AVALIKKUDE RAHVARAAMATUKOGUDE VÕRK
3.3. RAAMATUKOGU 25 AASTA JUUBELIPIDUSTUSED
3.4. RAAMATUKOGU AASTATEL 1935-1940
KOKKUVÕTE
KASUTATUD KIRJANDUS
SISSEJUHATUS
Käesoleva töö eesmärgiks on anda ülevaade Suure-Jaani raamatukogu tekkimisest ja arengust kuni Teise Maailmasõjani. Kuna Suure-Jaani Raamatukogu areng on tihedalt seotud Suure-Jaani üldise kultuurilise arenguga, leiavad käsitlemist ka kohalike koolide ja “Ilmatari” seltsi ajalugu ning tähtsamad Suure- Jaani arengut mõjutanud inimesed.(Joosep Kapp, Hans Kapp, G. Rosenberg)
Suure-Jaanil on huvitav ajalugu, siin on alati olnud elav kultuurielu. Viljandimaad loetakse rahvusliku liikumise hälliks just Suure-Jaanist pärit kirjanike, heliloojate ja kunstnike tõttu. Siit on pärit või oma elutöö korda saatnud Johann Köler, Mart Saar, Joosep Kapp ja tema järeltulijad Hans Kapp, Artur Kapp, Villem Kapp ja Eugen Kapp, kellel on tähtis koht eesti muusikaelu arengus. Suure-Jaani arenguga on seotud veel Peet Moorats, Julius Vaks, Paul Kondas. jt.
Kuna olen ise Suure-Jaanis üles kasvanud, raamatukogus hulganisti aega veetnud ja näinud, kui tähtis koht on raamatukogul Suure-Jaani inimeste elus, tahtsin saada raamatukogu ajaloost ja arengust selgemat ülevaadet.
Suure-Jaani raamatukogu ajalugu on uurinud: eelmise sajandi 30-nendatel aastatel Heinrich Helm, 60-nendate lõpul Eevi Valdmaa. Kultuuri- ja seltsielu Suure-Jaanis on uurinud Jaan Joandi, Aili Umda, Eda Saaremets jt.
Väga palju materjali sain Suure-Jaani raamatukogu koduloofondist ja Viljandi Muuseumist. Kahjuks ei õnnestunud sealt üles leida “Ilmatari” seltsi protokolliraamatut, kust oleks võinud leida palju informatsiooni raamatukogu asutamise ja arengu (juhtimise, finantseerimise) kohta.
Töö koosneb kolmest peatükist ja üheteistkümnest alapeatükist. mis on jagatud kronoloogiliselt teemade järgi.
I PEATÜKK
Suure jaani areng, haridus- ja kultuurielu
1.1.1. Suure-Jaani asend ja areng
Liivimaa kroonika kohaselt omas eestlaste muistses vabadusvõitluses suurt tähtsust Sakalamaa põhjapoolne osa. Üldjoontes vastas see ala hilisemale Suure-Jaani kihelkonnale, mida esmakordselt mainiti juba 13. sajandil. Tähtsamaks keskuseks selles piirkonnas oli praeguse Suure-Jaani – Lõhavere – Olustvere ümbrus, kus asusid kroonikas mainitud Lembitu küla ja linnus.
Suure-Jaani asub Sakala kõrgustiku põhjaosas. Siia viie tee ristumiskohta ehitati keskajal Walle kirik, millest kroonikas on esimest korda juttu 1428 aastal. Usutavasti püstitati kirik 13. saj. keskpaiku. Selleks ajaks olid juba möödas eestlaste varased vabadusvõitlused, oli langenud Sakalamaa vanem Lembitu. (Moll 1988; Viljandi… 1995, lk 20)
1599 aastal on kroonikas mainitud ka Valula küla, millest sai alguse kiriku ümbruse asustamine. 17. sajandil hakati asulat nimetama kaitsepühaku Johannese järgi Suure-Jaaniks ( Gross Sankt Johannis). Nii Suure-Jaani kui ka Kolga-Jaani kirik kandsid Püha Johannese nime ning hiljem hakati ühte kutsuma suureks ja teist väikeseks Püha Johannese kirikuks (Klein Sankt Johannis). Rahvasuu aga võttis nad omaks kui Suure-Jaani ja Kolga-Jaani.
Kirik ning selle juurde kuuluvad kirikhärra ja köstri eluhooned olid esimesteks ja pikema aja jooksul ainukesteks ehitusteks praeguse Suure-Jaani linna territooriumil.
Hoogsam ehitustegevus algas Taevere mõisale kuulunud Valula karjamõisa maadel, mis külgnesid Suure-Jaani kirikumõisa maadega. 1891.aastal hakati seal välja andma ehituskrunte. Esimesel aastal võeti 25 krunti, paari aasta jooksul sai püsti 18 elumaja. (Helm 1938)
Aleviku arengule omajagu pidurdavalt mõjus Tallinna – Pärnu kitsarööpmelise raudtee Suure-Jaanist eemale ehitamine. Esialgse kava järgi pidanud see suunduma küll üle Suure-Jaani ja jaama asukohtki oli juba ära määratud kirikumõisa rehe juurde. See plaan nurjus Lõhavere mõisaomaniku V. Helmersoni vastuseismisel, kes kuidagi ei tahtnud raudtee jaoks maad lubada. Kuna Olustvere mõisnik, krahv Fersen andis aga maa tasuta, ehitatigi siis raudtee üle Olustvere.
Alles 19. sajandi lõpul hakkas kiriku ümber tekkima alevik. Siia oli ehitatud kõrts ja kihelkonnakoolimaja (1825). Juba 1882 asutati apteek ja samal aastal asus Suure-Jaani elama ka esimene arst. Taevere vallavalitsus kolis üle Taevere mõisast Suure-Jaani alevikku a. 1891. Elanike arv oli sajandivahetuseks olnud umbes 600.
Kiiresti arenesid edasi haridus- ja kultuurielu. Suure-Jaani sai üheks rahvusliku liikumise ja kultuuri keskuseks. Siinne kihelkonnakool oli küla- ja kihelkonnakooliõpetajate ettevalmistamise koht.
19. sajandi lõpul oli Suure-Jaanis juba 3 poodi, 5 pagarit, 2 nahaparkimistöökoda, 2 riidevärvimistöökoda ja üsna palju käsitöölisi.
1887. a. registreeriti haridusselts “Ilmatar” . Karskusselts asutati 1893, aga ei jäänud püsima. (Helm 1938)
1903. a. asutati turg. Moodustati Vabatahtlik Tuletõrjeselts (1903), Põllumeeste Selts (1907), Majandusühistu (1910), Suure-Jaani Piimatalituse Ühisus (1911), Laenu ja Hoiu Ühisus (hiljem Ühispank) (1919). (Moll 1988) 1908. a. avati lasteaed, mis töötas esialgu ainult suvel, kui olid kõige kiiremad põllutööd. 1909. A. asutati Suure-Jaani Haridusseltsi “Ilmatar” raamatukogu. 1910 a. alustas tööd postkontor. (vt. lisa 1 pilt 1 ja 2)
1922. a. otsustati eralduda Taevere vallast. Samal aastal olid ka esimesed alevivolikogu valimised. 1922. aasta rahvaloenduse ajal oli Suure-Jaanis 141 elumaja 1040 elanikuga. 1924. aastal sai Suure-Jaani alevi õigused.
1. mail 1938 sai Suure-Jaani linnaõigused.
1.2.1. Suure-Jaani hariduselu
Napid ajalooallikad viitavad sellele, et Suure-Jaanis tekkis üks esimesi Viljandimaa rahvakoole. Sellele pani tõenäoliselt aluse 1680. aasta kirikuvisitatsioon. Ülemkirikukomisjoni 20. veebr. 1680. aasta korralduses on mainitud, et ümbruskonna talupojad on avaldanud tungivat soovi oma lapsi kooli tuua ja isegi palunud selleks tingimata korraldust teha. Seepärast tulevatki Suure-Jaanis leida üks mugav maja köstri ja kooli jaoks. Kas kool tõepoolest hakkas tööle 1680. aastal, seda ei ole teada, kuid igal juhul on 1680. a. korraldus kooli asutamise ametlik akt. (Lõugas 1988, lk. 12)
1680-ndad aastad olid rahvakoolide tekkimise ajaks. Nende asutamiseks anti välja isegi maapäeva erikorraldus. Selle kohaselt pidi koolid loodama kirikute juurde ja koolmeistriks pidi saama köster. Sellest siis ka nende nimetus – köstrikoolid. Köstrikoolid tegutsesid 19. sajandi alguseni ja olid enne küla- või mõisakoolide tekkimist ainukesed talurahvale määratud koolid. Köstrikooli programm piirdus lugemise, laulmise ja katekismuse õpetamisega.
1688. aastal läbiviidud koolide revisjoni ajal oli Suure-Jaanis 24 õpilasega kool. (Eesti… 1989, lk. 167)
1804. aastal välja antud koolistatuudi nõudel tuli kihelkondadesse asutada uut tüüpi kooli – kihelkonnakoolid, kus pidi õpetatama ka juba kirjutamist ja rehkendamist. Suure-Jaani kihelkonnakool asutati 1825. aastal ja oli üks esimesi Liivimaal.
Kihelkonnakool oli küla- või vallakoolist kõrgem. Kihelkonnakooli kursus oli kolm aastat pikk. Selle kooli lõpetanud poisid said vallakooli õpetaja hariduse. Kihelkonnakoolis õpetati juba kirjutamist, rehkendamist, nootidest laulmist (Lõugas 1988, lk 16)
1.2.2. Joosep Kapp
1853 aastal asus Suure-Jaani elama köster ja koolmeister Joosep Kapp, kes oli edumeelne hariduse ja kultuuri arendaja. (vt. lisa 2 pilt 1)
Joosep Kapp oli sündinud 30. aprillil (12. mail) 1833. aastal Põltsamaa lähedal Rutikveres, kus tema isa oli koolmeistriks. Ta lõpetas Tartu Kreiskooli ja 1853. aastal Valgas Cimze seminari, mis oli kihelkonnakooliõpetajate ja köster-organistide seminar. See oli esimeseks sellelaadseks õppeasutuseks Baltimail ning koondas oma seinte vahele hulga teadmishimulisi kasvandikke, kelledest näiteks C. R. Jakobson, A. Läte, A. Kunileid, Fr. Säbelman jt. on kirjutanud väärika lehekülje eesti kultuuriajalukku. (Tõnson 1967, lk.6)
Alguses oli Joosep Kapp tolleaegse kösterkooliõpetaja J. Petschi abiline ja mõni aasta hiljem (1857) valiti ta kihelkonna kantriks (e. köstriks) ja kohapealse kihelkonnakooli juhatajaks.
Koolitöö heaks edenemiseks oli suureks takistuseks kooliraamatute ja muude õppevahendite puudus. Selle näiteks võib tuua tabeli 1839. aasta kooli inventarist:
1. 6 Uut Testamenti
2. 1 eksempl. VanaTestamendi piiblilugu Masingilt.
3. 6 eks. Uue Testamendi piiblilugu, koosneb 52-st asjast, Masingilt.
4. Lugemistabelid Masingilt rahvakooliõpetuseks (väga äratarvitatud ja defektsed).
5. Rosenplanterilt ilukirja eeskuju-lehed (samuti väga äratarvitatud ja defektsed).
6. 16 rehkendustahvlit, millest mitmed katkised.
7. Üks terve piibel.
8. 4 Punscheli meloodiaraamatut, valmistatud Petschi poolt
(A.Kapp käsikiri, lk 102)
Joosep Kapp laiendas kõigepealt omaalgatuslikus korras kihelkonnakooli programmi, lisades sinna veel ajaloo, loodusõpetuse ja geograafia. Au sisse tõsteti ka kehaline kasvatus ja muusikaline kasvatus.
Eriti südamelähedane oli Joosep Kapile eesti rahva haridusolude parandamine.
1878. aastal ilmus tema sulest esimene geomeetria õpik “Geomeetria kihelkonna koolidele iseõpetuseks”, see oli pikka aega ainus sellelaadne õpik. 1879. aastal ilmus “Eesti ema” , õpik väikelaste kasvatamiseks.
Joosep Kapi ajal hakati kooli vastu võtma ka tütarlapsi. Kapi viimasel eluaastal (1894) oli kooli 78 õpilase hulgas juba 24 tütarlast (Lõugas 1988, lk 19)
Tol ajal tõusis Suure-Jaani kihelkonnakool üheks parimaiks omasuguste keskel ja tähtsamaiks vallakooliõpetajaid ettevalmistavaks õppeasutuseks tervel Eestimaal.
Joosep Kapp võttis asutaja ja juhtiva tegelasena osa paljudes ülemaalistes rahvuslikes ettevõtmistes, Eesti Kirjameeste Seltsi juhatuses, Aleksandrikooli Peakomitees, Viljandi Põllumeeste Seltsi juhatuses, oli Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaliige. Kui aga juhtivate tegelaste vahel lahkhelid tekkisid, tõmbus ta ülemaaliste ettevõtmiste juurest tagasi ja piirdus vaid lähemas ümbruskonnas tegutsemisega.
Tänu temale arenes Suure-Jaani jõudsalt. 1862. aastal asutati 40-liikmeline meeskoor ja 1871 aastal puhkpilliorkester, 1882 aastal avati apteek.
Kõik “Ilmatarile” eelnevad märkimisväärsed seltskondlikud üritused Suure-Jaanis (kihelkonna laulukoor, pasunakoor, esimesed näidendiettekanded kohapeal, jne) on alguse saanud Joosep Kapi isiklikul algatusel.
Juba esimene seltskondlik organisatsioon Aleksandrikooli kohapealne abikomitee oli Suure-Jaanis olemas mitu aastat enne “Ilmatari”. Siis said Suure-Jaanilased seltsielust maigu suhu.
“Juba enne õpetaja J. Hurt`I üleskutse ilmumist “Eesti Postimehes”, konstitueerus 4 XI. 1871.a. Suure-Jaani Taevere kogukonna majas “Suure- Jaani kihelkonna Aleksandri-kooli Abikomitee.” Ja pidas oma I avamis koosoleku 23. jõulukuu päeval, mille pärast ka seda päeva asutamispäevaks loetakse” (A. Kapp käsikiri, lk.164)
Kapi poolt ellu kutsutud Aleksandrikooli Suure-Jaani abikomitee oli üks agaramaid üritusele kaasalööjaid.
“Algas korjandus üle kihelkonna. Korjamisraamatutega mindi külast külasse, talust talusse. Ohverdasid jõukamad, aga ohverdasid ka päris vaesed, sest Aleksandri-kooli asi oli ju “rahva” asjaks tehtud. Korjandusele lisaks võeti toime panna basaare. Algas töö kodudes, et asju näitemüügile valmistada. Ilusamad käsitööd tulid nähtavale.” (A.Kapp käsikiri, lk. 167)
Need näitusmüügid, mida peeti peaaegu iga aasta, kujunesid Suure-Jaani rahvapidudeks, mida kaua põnevusega oodati ja millest ükski, kes tundis rahvuslikult, ei raatsinud kõrvale jääda.
Suure-Jaani abikomitee võis 6.02 1872. aastal “Eesti Aleksandrikooli Peakommiteele” ära saata oma esimese saadetise – 700 rubla – kaugelt suurima summa üle Eesti. (Ibis, lk 168)
Ühtekokku korjati Suure-Jaani abikomitee poolt aastatel 1872-1883 1826 rubla, 38 ½ kopikat (Ibis, lk 172)
II PEATÜKK
Laulu ja Mängu Seltsi “Ilmatar” loomine ja raamatukogu asutamine
2.1.1. Laulu Ja Mängu Selts “Ilmatar”
1887.aastal asutati Suure-Jaanis “Laulu ja Mängu Selts “Ilmatar”“. 13. veebruaril 1887.aastal senaator Pleve poolt kinnitatud “Ilmatari” põhikiri oli esimene, mille selts ülemale poole esitas. Valitsusvõimude silmis püüti asutatavale seltsile anda nii vähenõudlik ilme, nagu iganes võimalik ja ainsa eesmärgina oli põhikirja võetud “… püidmine… mitme häälelist laulu ja mängu edendada ja harida ja sellega ühes ka seltsliku elu kõrgemale järjele tõsta.” Kõnede pidamisest, mis varsti seltsi olulisemaiks eluavaldusiks kerkisid, ei mainita siin sõnagi. Esimene seltsi koosolek, millest on säilinud ka kirjalik protokoll, kutsuti kokku 3. mail 1887.(Helm 1938, lk 12-14)
Seltsi asutajateks olid esimesele põhikirjale lisatud allkirjade järgi
Suure-Jaani M. Kielas , A. Pertel, A. Hakkaja, M. Perna , T. Köstner , K. Reimann , J. Juut , K. Põder, K. Hakkaja, P. Vodi
Taevere D. Tirmann, T. Gröön, T. Põder, J. Koik, J. Nõmmik, T. Põder, A. Männik, M. Linde, V. Nõmmik, J. Gerretz, J. Blockmann, J. Jakobson, J. Jakobson, J. Nõmmik, J. Villemson
Lahmuse T. Linde, J. Erdmann, J. Sassiad, J. Toi, J. Sassian, H. Siimer, J. Reimann, M. Ohsoling
Lõhavere P. Perna, P. Kull, H. Kamar, H. Juut, M. Rimmel, J. Abail, J. Johannes
Sürgavere J. Baum, M. Mägi, H. Saabas, J. Ihloff, K. Juut
Vastemõisa J. Köstner, J. Vendelin, A. Mägi, J. Böhr T. Siimonlatzer
Reegoldi J. Rabasaar, J.Mein
Olustvere M. Mehike
Navesti J. Suurkuusk
A. Loomann, T. Hansen, J.Prii, J. Röömel, H. Daklai, J.Pulsti, J. Hansmit, J. Vendelin, A. Oskar, J. Viies, T. Feldmann
Nagu näha Joosep Kappi selles nimekirjas ei leidu. Tõenäoliselt jäi ta ettevõttest vormiliselt kõrvale, kuna laiemalt tuntud tulise rahvusliku tegelasena ei olnud ta valitsuse ringkondades just kõige populaarsem ja tema avalik kaasalöömine oleks võinud ettevõttele kahju tuua.
““Ilmataris” lootis Kapp need õilsad eesmärgid, olgugi vähemas mõõdus teostada võivat, mis Aleksandrikooli ja hiljem Kirjameeste Seltsi asutamisel kibedaid kogemusi järele jättes vette olid langenud. Möödunud sajandi viimastel kümnenditel meie avalikus elus aset leidnud ideeliselt asutatud ettevõtete kokkuvarisemisel tekitasid temaski valulise pessimismi eestlaste hariduselu edusse ja seda aitas omalt poolt aina suurendada riiklikult aetav äge venestuspoliitika. Äärmiselt ebasündsana tundusid temale aga just tolleaegsed juhtivate tegelaste riiud ja alatult väiklased üksteise kallal urgitsemised. Kuidas hindas Kapp meie tolleaegset seltskonnaelu, näitab kõige paremini järgmine “Ilmatari” koosolekul peetud kõne kokkuvõte:
“… lõpuks soovis ta, et seltsis peaks üksmeel asuma, liikmed üksteisest osa võtma nagu ühe kännu võsud ja et kõik niisugused pahad paised, nagu parteimeel, kiusud ja iseenese kasu püüdlused ja kõiksugused pahad arvamised temast eemale peaks jääma; siis võib meie seltskondlik elu paraneda ja kõrgema järjele jõuda! (Helm 1933)
( Joosep Kapi järeltulijate hulgast võrsus kolm eesti heliloojat: Artur Kapp (1878-1952), Eugen Kapp (908-1996) ja Villem Kapp (1913-1964).)
Trükisõna oli eelmise sajandi lõpukümnendiks Suure-Jaani rahva seas võrdlemisi laialt levinud. “Ajalehti loetakse siin kaunistega kõige enam “Sakalat”, kirjutab 1895 aasta “Postimees”. Samast ajast on pärit teade, et Karl Reimannile on luba antud Suure-Jaani raamatukauplust asutada. Ilmselt pidi kohapeal ka raamatute ostjaid olema.
Rahva haridustasemest Suure-Jaani kihelkonnas annab mingi pildi ka teade 1899. aasta kevadel leeris olnud 94 poisi kohta. Leerilastest oli käinud 1 gümnaasiumis, 1 linnakoolis, 1 pedagoogikaklassis, 29 kihelkonnakoolis ülejäänud vallakoolis ja ainult üks poiss ei olnud üldse koolis käinud.(Valdmaa 2000)
2.2.1. Raamatukogu asutamine
Juba 1902, aastal rääkis ”Ilmatari” seltsi tolleaegne esimees kooliõpetaja Hans Kapp vajadusest asutada avalik raamatukogu. Sõnadelt tegudeni kohe ei jõutud.
1903 aastal asutas Suure-Jaani kirikuõpetaja Georg Alfred Rosenberg kihelkonna koguduse raamatukogu.(Veskimägi 1985, lk 84)
Raamatuid oli seal paarsada ja peale kirikukirjanduse leidus ka tolleaegset jutukirjandust. Raamatuid andis soovijaile välja õpetaja ise. Arvukalt oli lugejate hulgas kihelkonnakooli õpilasi. Tänaseni on Suure-Jaani raamatukogus säilinud: “Ridtjof Nansen`i reisijuhtumised Põhja-Jäämere jääs ja pimeduses”, II ja III osa, mis on ilmunud Jurjevis 1898 ja 1899. aastal ; Soome kirjaniku Juhani Uho “Põlgtuse all”, mis ilmus Jurjevis 1901. aastal ja Aleksander Eisenshmidt`I “Loomatoidu-naerid: nende tähtsus ja kasvatamine”, mis ilmus Jurjevis (Tartus) 1903. aastal, ning mis kõik kannavad pitsatit : “Suure-Jaani õpetaja laenuraamatukogu”.(vt. lisa 4)
1905 aastal laiendati kihelkonnakooli maja (Köleri 1, 1999 aastani Suure-Jaani linna raamatukogu) ja sinna toodi üle kiriku raamatukogu.
Georg Rosenberg sündis Taageperas Helme abikiriku köstri pojana. Lõpetas Tartu Kubermangu Gümnaasiumi ja õppis usuteadust Tartu Ülikoolis. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane. Prooviaastat pidas ta Peterburis õpetaja dr. Hurda juures ning ordineeriti sealsamas, mille järel jäi edasi Peterburi Jaani Koguduse abiõpetajaks. 1898 a. valiti ta õpetajaks Suure-Jaani kogudusele, kus töötas kuni surmani. (vt. lisa 3)
Suure-Jaanis õpetaja Rosenberg edumeelse mehena püüdis kõigiti edendada kihelkonna elu. Ta oli tegev Suure-Jaani Põllumeeste seltsi ja Majandusühingu asutamisel ning esines sagedasti avalikel koosolekutel. Tema tegevus ulatus isegi kaugemale. Ühes Villem Reimaniga oli ta tegev ka Viljandis Eesti Haridusseltsi ja selle kooli asutamisel. Alguses lõi õpetaja Rosenbergi ametissevalimine koha peal suuri laineid. Peale õpetaja Speeri surma tahtsid mõisnikud ja nende poolehoidjad jälle ametisse valida saksameelset õpetajat. Nende kandidaadiks oli Speeri sugulane Hoffmann. Viimasele tekkis tugev võistleja G Rosenbergi isikus, keda toetasid eestlased. G. Rosenbergi valimine õnnestus selletõttu, et kihelkonnas asuvate kroonumõisate pidajateks olid eestlased Kurrikoff ja Kuldkepp, ning Enge mõisa omanikuks oli eestlane Kurrik. (Õpetaja… 1935)
2.2.2. Hans Kapp
Joosep Kapi elutöö otseseimaks jätkajaks Suure-Jaani kultuurielu edendajana sai tema teine poeg Hans Kapp. (vt. lisa 2 pilt 2)
Hans Kapp sündis Suure-Jaanis 19. jaanuaril 1870. aastal. Esimese hariduse sai ta oma isalt Joosep Kapilt, hiljem jätkas ta Tartu Kooliõpetajate Seminaris. Peale mille lõpetamist tuli tagasi kihelkonnakooli õpetajaks. Peale isa surma sai tast kihelkonnakooli juhataja ja ühtlasi kohaliku Lutheri usu koguduse köster. Kui kihelkonnakool muudeti Suure-Jaani II astme algkooliks jäi ta esialgu selle juhatajaks edasi. Varsti kutsuti ta aga Suure-Jaani alevi algkooli juhatajaks.
1892 aastast alates ligi 46 aastat oli Hans Kapp “Ilmatari” laulujuhatajaks.
Hans Kapp oli ühendatud kooride üldjuhiks õige mitmel Viljandis peetaval Maakondlikul laulupeol, ka oli ta juhtiv tegelane Eesti Lauljate Liidu viljandimaa osakonnas. Oma lemmikalaga viljelemisel nimel polnud tal puudust ka tõelisest ohvrimeelsusest. Kui Laulukooril polnud 1910. aasta üldlaulupeole sõitmiseks raha, müüs Kapp oma nuumhärja maha ja tegi kõigile sõidu välja.
Suure-Jaanis polnud peaaegu ühtegi tähtsamat organisatsiooni, mille tegevus poleks seotud Kapi nimega. (Hans… 1938)
1902. aastal valitakse “Ilmatari” seltsi esimeheks Hans Kapp. Seltsielus toimub järsk pööre paremuse poole. Eelneval aastail oli liikmete arv langenud 41-ni. Neist maksvaid liikmeid oli ainult 3. (Laulukoor jne. ei pidanud liikmemaksu maksma)
1902. aastal arutati esimest korda ka avaliku raamatukogu asutamist ja ühtlasi ka kirjakogu sisseseadmist, kus seltsis peetud ja pidamisele tulevad kõned alal hoitud saaksid. Hans Kapp rõhutas, et “väga tarviline ja soovitav oleks… kui seltsi ajalugu saaks iga aasta kohta üleskirjutatud.”(Helm 1938, lk 38).
Avaliku raamatukogu vajadust rõhutas peale Hans Kapi ka Aleksander Kapp, kes ka lugemissaali soovitas.(Ibis, lk 38)
1907. a. oli seltsi elus pöördelise tähtsusega, sel aastal sai selts endale uue, kolmanda põhikirja, mille järgi “Ilmatar” ei olnud lihtsalt laulu ja mänguselts vaid juba haridusselts. Põhikirjas on muu hulgas kirjutatud: ””Ilmatari” seltsil Suure-Jaani alevis on ülesandeks rahva haridust tõsta, kirjandust ja kunsti, iseäranis muusikat ja näitemängu edendada… Nimetatud otstarbe kättesaamiseks on seltsil lubatud raamatukogu, lugemistuba, näitelava ja muuseumi asutada, teaduselisi ja kirjanduselisi õhtuid ja koosolekuid pidada. Teaduse ja kunsti mitmesugustelt väljadelt kõnesid toime panna” (Helm 1938, lk 44)
“Ilmatar” kui kultuuri arengut taotlev selts oli üldiselt Hans Kapi jaoks tähtis. Kõik tähtsamad üritused, nagu raamatukogu asutamine 1909 aastal, lasteaia sisseseadmine enne maailmasõda, kihelkondlikud muusikapidustused jne., toimusid tema eestvedamisel.
2.2.3. “Ilmatari” Raamatukogu
Esialgu alustas tööd vaid lugemistuba 1. septembrist 1907 olid tellitud ajalehed “Päevaleht” ja “Elu” ning neid võisid soovijad lugeda seltsi ruumides J. Kurriku majas (praeguses kultuurimajas).
Raamatukogu jaoks korraldati 1907. aasta lõpul korjandus, mis tõi sisse 142 rubla. Järgmise aasta 27. juulil korraldati näitusmüük, mis tõstis “asutamiskapitali” üle 200 rubla.
1908. a. oktoobris hankis seltsi juhatus raamatukogu avamiseks vajalikud load ja tegi ettevalmistusi ostetavate raamatute nimestiku koostamiseks. Esialgu otsustati raamatuid muretseda 100 rubla eest ja need pidi kohale toimetama raamatukaupmees A. Mutli. (Juuni lõpuks olidki raamatud kohal). (Laid 1978)
1. märtsil 1909. aastal moodustati raamatukogu asutamistoimkond, kuhu valiti H. Kapp, J. Nõmmik, P. Pratka, A. Mutli, B. Adamson, A. Pajur ja A. Muri. Asutamiskapital saadi näitusmüügist, korjandusest ja pidudest.
Siis osteti 80 rubla eest ära kohaliku kirikumõisa (Suure-Jaani kihelkonna Koguduse) raamatukogu, millega pandi alus “Ilmatari” kogule. (Helm 1934) Ühtlasi otsustati lisada raamatukogule lastejaoskond.(Helm 1938, lk 47)
Seltsi koosolekul 28. juunil 1909 teatatakse, et väiksemate korrastustööde järel võib laenutamine alata.
(vt. lisa 5)
III PEATÜKK
Raamatukogu areng kuni 1940 aastani
3.1. Raamatukogu areng kuni 1925.aastani
Palju esialgu kogus raamatuid oli, selle kohta puuduvad andmed, sest vanimad nimistud on kõik kadunud. Küll aga selgub “Ilmatari” protokollidest, et 1911. a. oli kogus 478 (68 % ilukirjandusliku sisuga) köidet ja lugejaid 101. (Helm 1938, lk 48) Lisaks eesti algupärasele kirjandusele ja vaimuliku sisuga teostele, võis siit leida tõlkeid L. Tolstoi, M. Gorki, N. Gogoli ja teistegi vene kirjanike loomingust. Eelneval aastal oli lugejaid 99. Laenutusi oli 3000-4000 aastas. Paar aastat hiljem – 1913. a. on lugejatearv 650. (Helm 3.okt.1934) 1914. a. oli lugejate arv suurenenud – üle 700. (Kuid sugugi kõik ei olnud alalised lugejad)
Alguses oli raamatukogu A. Mutli raamatukaupluse ruumides, varsti viidi see üle tuletõrje seltsimaja einelaua ruumidesse.(praegune kultuurimaja) Avatud oli esialgu kaks korda nädalas – pühapäeviti ja kolmapäeviti, laenutajaks oli aga kooliõpetaja Mart Ant. Töö oli tasuta, alles 1911 a. hakati palka maksma – 1 rubla kuus. Raamatukogu kasutamine oli tasuline.
1911 aastal oli Suure-Jaani kihelkonnakooli raamatukogus 20 õpikut ja 48 juturaamatut (õpilasi oli 111). (Lõugas 1988, lk 20)
1912 aasta 23 juulil kirjutas “Sakala”: “Suure-Jaanilastel on “Ilmatari” raamatukogu ja lugemise laud tarvitada. Raamatuid loetakse kaunis hoolega; lugemise laud seisab aga ruumide kitsikuse ja ajalehtede vähesuse tõttu peaaegu tarvitamata.”
Esimese maailmasõja eel oli Eestis 346 valda, nendest oli raamatukogu 242 vallal. Esikoht oli ootuspäraselt Lõuna-Eesti maakondadel: Pärnu- ja Viljandimaal. Viljandimaa 46 vallast olid raamatukogusid 37 vallal. Eestis oli keskmiselt ligi 70% valdadest raamatukogud, Viljandimaal üle 80% valdadest.(Veskimägi 2000, lk 268-269)
Aeg enne esimest maailmasõda oli üks elavamaid raamatukogu kasutamise perioode. Esimese maailmasõja ja maailmasõjale järgnevate aastate jooksul muutus seltsielu Suure-Jaanis tagasihoidlikuks ja soikus ka raamatukogu töö. (suleti peale 1916. aastat ) Haridusseltsi tegevuse taaselustamisel 1919 a oli esimeseks tähtsamaks ülesandeks kogu korrastamine ja lugejatele kättesaadavaks muutmine. Sõja – aastail oli osa raamatuid kaduma läinud ja lugejate kätte jäänud, nii et fond oli kokku kuivanud: 557 nimekirjas olnud köitest oli kasutamiskõlblike ainult 325. (tagasitoomata 145, katki 87)
Siis otsustatigi raamatukogu August Mutli poest ära tuua ja tuletõrjeseltsi puhvetipidaja Anna Rõugu hoole alla anda. Temale pidi ka makstama raamatute laenutamise eest tasu – 10 protsenti lugemise hinnast.” (Laid 1978)
Kogule täienduse saamiseks pöörduti rahva poole üleskutsega raamatuid annetada või müüa, samuti korraldati raamatukogu heaks pidusid. Esimese riikliku toetuse sai “Ilmatari” raamatukogu haridusministeeriumilt alles 1922. aastal – nimelt 1000 marka.
Tuletõrjeseltsi einelaua ruumides avati uksed 1. mail 1919. Kasutada oli koos teiste siinsete seltsidega 30 ruutmeetri suurune tuba. Lugemismaks oli esialgu 1 mark kuus, kuid see tõsteti peagi 10 margale. Laenata võis korraga 3 raamatut ja kui need jäid õigeks ajaks tagasi toomata, tuli maksta trahvi iga järgneva nädala eest poole kuu lugemise raha. Avatud oli kogu 3 päeva nädalas kaks tundi. Raamatute valimiseks oli kaartkataloog.
1919. a. osteti kogusse uusi raamatuid juurde 1500 marga väärtuses, järgmisel aastal aga juba 3300 marga väärtuses.(Helm 1938, lk 53)
Raamatukogu algusaastatel valiti peaaegu igal aastal uus raamatukoguhoidja. Enamasti oli selleks kooliõpetaja, seltsi juhatuse liige või lihtsalt seltsi liige. Nii töötasid sel alal kellassepp Jaan Tiks oli raamatukogu juhatajaks 1919-1921, pärast teda olid lühemaid aegu sellel kohal õpetajad Sergei Hermann ja Salme Ruubel, poesell Mihkel Tirmann, juustnik Marie Stern, K. Tääker. jt. (Helm 1938, lk 63)
Tuletõrjeseltsi einelauas asus kogu kuni 1933. a. alguseni, mil “Ilmatar” üüris endale Pärnu tänaval Binsoli majja (praegu Pärnu tn. 9) võrdlemisi avarad ruumid, kuhu ta raamatukogu veebruarikuul üle viidi.
3.2. Avalikkude rahvaraamatukogude võrk
1. jaanuarist 1925 hakkas kehtima avalikkude raamatukogude seadus.
Selle järgi “Avalikud raamatukogud asutatakse ja peetakse üleval valdade, alevite ja linnade poolt niisugusel arvul, et raamatukogu oleks kättesaadav kõigile kogukonna kodanikkudele” (Seadused… 1924, lk 131)
Avalike raamatukogude ülesannet võisid täita kohaliku omavalitsuse otsuse põhjal ka eraraamatukogud, kui nad täitsid seaduse nõudeid.
1925.a. astus “Ilmatari“ Seltsi raamatukogu riigi avalikkude rahvaraamatukogude võrku. (Helm 1934) Sellest peale kasvas raamatukogu jõudsasti, peamiselt haridusministeeriumilt ja kohalikult alevivalitsuselt saadud iga-aastaste toetuste arvel. Seaduse järgi pidi omavalitsus määrama raamatukogu jaoks toetussumma, arvestusega vähemalt 2 marka (hiljem 2 senti) iga kohaliku elaniku kohta. Suure-Jaanis oleks see summa olnud ainult umbes 20 krooni aastas, sest siin oli alla 1000 elaniku. Et aga siinsed ametimehed suhtusid raamatute ostmisesse tõsiselt, siis saadi aastas 150-200 krooni. Kui lisada haridusseltsi enda toetus, peod ja loteriid, siis ulatusid raamatukogu tulud mõnikord üle 500 krooni. Sel ajal tuli igal aastal täienduseks üle 100 köite, mõnel aastal isegi ligi 200. Olukord halvenes 1929.-1933. aasta üldise majanduskriisi ajal, kui riigi toetussummasid kärbiti miinimumini. Suhteliselt stabiilseks jäid ainult seltsi enda toetussummad, sest Suure-Jaanis säilis lugemismaks kuni II maailmasõjani.
Riikliku raamatukoguna töötamise ajal oli esimeseks raamatukoguhoidjaks algkooliõpetaja August Ots, tema järel Linda Ots (hilisem Jaaska), kes oli eestvedajaks paljude kirjanduslike ürituste organiseerimisel. Just tema ajal telliti “Ilmatari” kogusse ainult esmajärgulisi teoseid. Ka rohkesti teaduslikku ja populaarteaduslikku kirjandust. (L. Jaaska tegutses koguhoidjana 1927.-35. aastail)
30-ndate algul koondus “Ilmatari” ümber uusi noori inimesi.
1932. a. lõpul asutati kirjanduslik teaduslik toimkond, kelle eestvõttel organiseeriti koosolekuid, referaate, vaidlusõhtuid, kirjanike tähtpäevade tähistamist jne. 30-ndate aastate lõpu poole elevus vaibus ja midagi eriti ulatuslikku enam ei tehtud.
Lugejate arv oli pidevalt alla saja, põhiliselt 60-80 vahel (ainult paaril aastal) üle saja, laenutusi on olnud üle 3000, vahel ka alla selle. Üldiselt olid Suure-Jaani näitajad nii suuremad kui keskmised näitajad nii Eestis kui ka Viljandimaal.
1. jaanuar 1934. a. oli kogus 1986 köidet, sellest alevi arvel raamatuid 1994 krooni 85 sendi eest ja seltsi arvel 1305,65 krooni eest.
Viimane suurem lisandus enne 1934`aasta oktoobrit oli endise Enge mõisa omaniku J. Kurriku leselt “Ilmatarile” kingitud 47 köidet mitmesuguseid vanu raamatuid ja ajalehtede aastakäike. Raamatukogu tegevust juhtis eriline raamatukogu toimkond, kuhu 1934. a. oktoobris kuulusid A. Mutli, A. Reinok, V. Kaasik, E. Triisa ja K. Rebane. Koguhoidjana tegutses pr. L. Jaaska, kes seda ametit pidas juba 1927 aastast alates. Koguhoidja abiks oli prl. Kesküla. (Helm 1934)
3.3. Raamatukogu 25 aasta juubelipidustused
“Ilmatari” Raamatukogu 25. aasta juubelipidustused algasid pühapäevahommikul, 7. oktoobril 1934, kell 10 raamatukogunäituse avamisega. Raamatuid oli välja pandud teadusala, lugejate huvi ja kronoloogia järgi. Oli isegi laud köidetega, millega lugejad olid eriti halvasti ümber käinud. “ Küll oli seal vihmast leotatud, koerast puretud, murtud, täiskirjutatud ja teisi raamatuid” (Raamatukogupidustused… 1934)
Välja olid pandud ka kogu vanimad eksemplarid. Enamasti ajalehed ja ajakirjad. Vanemaks raamatuks oli saksakeelne entsüklopeedia 1725. a. Ajalehtedest vanem oli “Postimees” a. 1886, järgnes “Sakala” 1903. aastast jne.
Päeva jooksul külastas näitust paarsada inimest.
Kell 1 päeval oli tuletõrjeühingu saalis juubeliaktus. Hans Kapp pidas avakõne Eesti rahvaraamatukogu ajaloost. “Meil valitses siis vene surve ja tervel rindel käis venestamine. 1905 a. järele lubati asutada eestikeelseid raamatukogusid, mis olid peamiselt rahvusliku iseteadvuse äratajaiks” (Raamatukogupidustused… 1934). Aktusekõne pidas õpetaja A. Kivirähk Viljandist. Raamatukogu tegevusest andis ülevaate koguhoidja pr. L. Jaaska. Juubilari tervitas terve rida isikuid ja asutusi. Aktuse lõpusõna ütles A. Vanaus. Aktusel laulis “Ilmatari” segakoor H. Kapi juhatusel.
Kell kaheksa oli samas kirjanduslik õhtu. Kirjanik Mait Metsanurk pidas kõne teemal “Meie vaimse elu tulevik”. Esinesid ka kohalikud tegelased deklamatsioonide ja ettelugemisega. Samuti esines “llmatari” segakoor ja solistid klaveril tšellol ja viiulil. Ettekande lõppesid massideklamatsiooniga – G: Suitsu “Äike”. Rahvast oli rohkesti ka õhtusel peol.(Raamatukogupidustused… 1934)
3.4. Raamatukogu aastatel 1935-1940
1935. a. oli avalikke raamatukogusid Viljandimaal 60 ümber. “Meie vanemate raamatukogude iga ei ulata palju üle 40 aasta. Vanemateks raamatukogudeks on Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi (endine Viljandi Lugemise Ring), Suure-Kõpu Haridusseltsi, Suure-Jaani “Ilmatar” ja teised. Suuremateks raamatukogudeks on Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu 5341 köitega, “Ilmataril” 2126, Kõpu Haridusseltsil 1793, Kutsari lugemisringil 1175, Olustvere Rahvaraamatukoguseltsil 1190, Kaansoo Rahvaraamatukoguseltsil 1147 jne. Kõige enam raamatuid valdade raamatukogudes on Kõos, ja nimelt 3870. Kooli raamatukogusid leidub iga kooli juures. On olemas õpetajate kui ka õpilaste kogusid. Raamatute hulk kooli raamatukogudes on väga mitmesugune. Õpetajate raamatukogud on üldiselt arvukamad, kui õpilaskogud.” (Viljandimaa… 1935)
1935. aastal oli Viljandimaa avalikkudes raamatukogudes raamatuid 53457, kooliraamatukogudes 60132 ja eraraamatukogudes ~25000. Raamatuaastal pandi erilist rõhku raamatukogude täiendamisele. Raamatute arvu Viljandimaa raamatukogudes võis arvestada umbes 140 000.
1937. a. ei suutnud Suure-Jaani “Ilmatari” selts raamatukogu ülalpidamiskulude suhtes kohaliku omavalitsusega kokkuleppele jõuda ja alates 1 aprillist 1937 läks Suure-Jaani raamatukogu üle alevivalitsuse korraldusse ja hakkas kandma nimetust Suure-Jaani alevi avalik raamatukogu. (1. mail 1938 kui Suure-Jaani linnaks muudeti, muutus ka raamatukogu nimi.)
Raamatukogu üleandmisel oli selles 2276 köidet, kogusummas 4070 krooni ja 19 senti. (Helm 1938, lk 54)
Saadi ka uued ruumid alevivalitsuse majas (Köleri 14), kus asuti kuni 1944 aasta sügiseni. Raamatukoguhoidja oli Anni Kadarik.
“Avalikkude raamatukogude tase oli Eesti aja lõpus, 1938/39. aastal niisugune: 736 raamatukogul oli 883 630 raamatut, 111 050 lugejat ja 1 935 400 laenutust, mis hästi tuntud keskmisi arvutades andis raamatuvarumuseks 7,95, ringlussageduseks 2,19 ja loetavuseks 17,4. Lugejate protsent kogu rahvastikust oli võrdne Soomega (Eestis 9,8 ja Soomes 9,3), aga ivake madalam kui Taanis (seal 12,6%).”(Veskimägi 2000, lk 380)
KOKKUVÕTE
Henriku Liivimaa kroonika kohaselt oli juba muistses vabadusvõitluses suur tähtsus Sakalamaa põhjapoolsel osal, kus asusid Lembitu küla ja linnus.
Suure-Jaani arengule avaldas soodsat mõju asukoht viie tee ristumiskohal, mis soodustas inimeste liikumist ja kauplemist.
Tähtis osa asula arengus oli ka 13. sajandi lõpul ehitatud Suure-Jaani Ristija Johannese kirikul, mis andis asulale nime ja mille ümber asustus kasvama hakkas.
Kiriku juurde loodi ka talupoegade nõudmisel 1680. aastal nn. köstrikool, mille koolmeistriks oli köster ise. 1688. aastal läbiviidud koolide revisjoni ajal oli Suure-Jaanis 24 õpilasega kool.
Alles 19. sajandi lõpul hakkas kiriku ümber tekkima alevik.
Kohalikus haridus- ja kultuurielus oli oluline tähtsus siia 1853. aastal asunud köstril ja koolmeistril Joosep Kapil, kelle ajal tõusis Suure-Jaani kihelkonnakool üheks parimaiks omasuguste keskel ja tähtsamaiks vallakooliõpetajaid ettevalmistavaks õppeasutuseks tervel Eestimaal.
Suure-Jaani sai üheks rahvusliku liikumise ja kultuuri keskuseks Eestis. 1862. aastal asutati 40-llikmeline meeskoor ja 1871 aastal puhkpilliorkester. Aktiivselt tegutses Aleksandrikooli Suure-Jaani Abikomitee
1887. aastal asutati Joosep Kapi juhtimisel Laulu ja Mänguselts “Ilmatar”
Juba 1902. aastal rääkis “Ilmatari” Seltsi tolleaegne esimees köster ja kooliõpetaja Hans Kapp vajadusest asutada avalik raamatukogu.
1903 aastal asutas Suure-Jaani kirikuõpetaja Georg Alfred Rosenberg kihelkonna koguduse raamatukogu, mis 1909. a. müüdi “Ilmatari” Seltsile
Joosep Kapi poja Hans Kapi juhtimisel asutati “Ilmatari” seltsi raames 1909 aastal, peale mitmeaastast ettevalmistustööd, “Ilmatari” Seltsi raamatukogu.
Seoses I maailmasõjaga oli raamatukogu 1917-1919 aastatel suletud.
1. jaanuarist 1925 hakkas Eestis kehtima avalikkude raamatukogude seadus.
1925. a. astus “Ilmatari” Seltsi raamatukogu riigi avalikkude rahvaraamatukogude võrku. Sellest peale kasvas raamatukogu jõudsasti, peamiselt haridusministeeriumilt ja kohalikult alevivalitsuselt saadud iga-aastase toetuse arvel.
1937. a. ei suutnud Suure-Jaani “Ilmatari” Selts raamatukogu ülalpidamiskulude suhtes kohaliku omavalitsusega kokkuleppele jõuda ja alates 1. aprillist 1937 läks Suure-Jaani raamatukogu üle alevivalitsuse korraldusse ja hakkas kandma nimetust Suure-Jaani alevi avalik raamatukogu, 1938. aastast Suure-Jaani linna avalik raamatukogu.
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Avalikkude raamatukogude seadus. “R.T.” 77/78-1924, 39. Seadused määrused ja korraldused raamatukogude alalt
2. Eesti kooli ajalugu I. 1989. Valgus. Tallinn
3. Hans Kapp Surnud. 1938. - “Sakala”. 20 aprill 1938.
4. Helm, H. Joosep Kapp : Tema sünnipäevast saja aasta möödumise puhul. 1933. – Olion, nr 5/6
5. Helm, H. Suure-Jaani areng alevist linnaks. 1938. - Sakala, 11 mai.
6. Helm, Heinrich. 1934. “Ilmatari” raamatukogu 25 aastane. - Sakala, 3. Okt.
7. Helm, Heinrich. 1938. “Ilmatar” 1887-1937. Suure- Jaani
8. Kapp, Aleksander. Joosep Kapp: ärkamisaja koolimees ja Eesti rahva tegelane. Käsikirja fotokoopia Suure-Jaani raamatukogus.
9. Laid, Ilme. 1978. Kolmveerand sajandit. - Tee Kommunismile, nr. 56. 16 mai
10. Lõugas, Vello. 1988. Tagasivaateid Suure Jaani Kooli minevikku. – Rmt: Tõnnevakk: Suure-Jaani Keskkooli Almanahh. Tallinn: Eesti Raamat. lk 12-17
11. Moll, Märt. 1988. Olukord ei ole lootusetu. - Tee Kommunismile, 18 veb.
12. Raamatukogupidustused Suure-Jaanis. 1934. – Sakala, 8 oktoober
13. Tõnson, H. 1967. Villem Kapp. Tallinn: Eesti Raamat.
14. Valdmaa, Evi. 2000. Raamatuga sõbraks.- Leole, nr 8.
15. Veskimägi, K. 1985. Eesti raamatukogude ajaloo bibliograafia kuni 1917. II osa. Tallinn
16. Veskimägi, Kalju-Olev. 2000. Kahte kappi on ühhetasa majas tarvis: leivakappi ja raamatukappi ; Eesti raamatukogude ajalugu.
17. Viljandi praostkonna kirikud. 1995.
18. Viljandimaa raamatukogud arvudes. 1935. – Sakala, 6 september
19. Õpetaja Georg Rosenberg surnud. 1935. – Sakala, 30 jaanuar.
Maiu-Liisa Mikkor
SUURE-JAANI RAAMATUKOGU AJALUGU 1940. AASTANI
kursusetöö
juhendaja: Ilmar Vaaro
Viljandi 2003
SISUKORD
SISSEJUHATUS
I PEATÜKK
SUURE JAANI ARENG, HARIDUS- JA KULTUURIELU
1.1.1. SUURE-JAANI ASEND JA ARENG
1.2.1. SUURE-JAANI HARIDUSELU
1.2.2. JOOSEP KAPP
II PEATÜKK
LAULU JA MÄNGU SELTSI “ILMATAR” LOOMINE JA RAAMATUKOGU ASUTAMINE
2.1.1. LAULU JA MÄNGU SELTS “ILMATAR”
2.2.1. RAAMATUKOGU ASUTAMINE
2.2.2. HANS KAPP
2.2.3. “ILMATARI” RAAMATUKOGU
III PEATÜKK
RAAMATUKOGU ARENG KUNI 1940 AASTANI
3.1. RAAMATUKOGU ARENG KUNI 1925. AASTANI
3.2. AVALIKKUDE RAHVARAAMATUKOGUDE VÕRK
3.3. RAAMATUKOGU 25 AASTA JUUBELIPIDUSTUSED
3.4. RAAMATUKOGU AASTATEL 1935-1940
KOKKUVÕTE
KASUTATUD KIRJANDUS
SISSEJUHATUS
Käesoleva töö eesmärgiks on anda ülevaade Suure-Jaani raamatukogu tekkimisest ja arengust kuni Teise Maailmasõjani. Kuna Suure-Jaani Raamatukogu areng on tihedalt seotud Suure-Jaani üldise kultuurilise arenguga, leiavad käsitlemist ka kohalike koolide ja “Ilmatari” seltsi ajalugu ning tähtsamad Suure- Jaani arengut mõjutanud inimesed.(Joosep Kapp, Hans Kapp, G. Rosenberg)
Suure-Jaanil on huvitav ajalugu, siin on alati olnud elav kultuurielu. Viljandimaad loetakse rahvusliku liikumise hälliks just Suure-Jaanist pärit kirjanike, heliloojate ja kunstnike tõttu. Siit on pärit või oma elutöö korda saatnud Johann Köler, Mart Saar, Joosep Kapp ja tema järeltulijad Hans Kapp, Artur Kapp, Villem Kapp ja Eugen Kapp, kellel on tähtis koht eesti muusikaelu arengus. Suure-Jaani arenguga on seotud veel Peet Moorats, Julius Vaks, Paul Kondas. jt.
Kuna olen ise Suure-Jaanis üles kasvanud, raamatukogus hulganisti aega veetnud ja näinud, kui tähtis koht on raamatukogul Suure-Jaani inimeste elus, tahtsin saada raamatukogu ajaloost ja arengust selgemat ülevaadet.
Suure-Jaani raamatukogu ajalugu on uurinud: eelmise sajandi 30-nendatel aastatel Heinrich Helm, 60-nendate lõpul Eevi Valdmaa. Kultuuri- ja seltsielu Suure-Jaanis on uurinud Jaan Joandi, Aili Umda, Eda Saaremets jt.
Väga palju materjali sain Suure-Jaani raamatukogu koduloofondist ja Viljandi Muuseumist. Kahjuks ei õnnestunud sealt üles leida “Ilmatari” seltsi protokolliraamatut, kust oleks võinud leida palju informatsiooni raamatukogu asutamise ja arengu (juhtimise, finantseerimise) kohta.
Töö koosneb kolmest peatükist ja üheteistkümnest alapeatükist. mis on jagatud kronoloogiliselt teemade järgi.
I PEATÜKK
Suure jaani areng, haridus- ja kultuurielu
1.1.1. Suure-Jaani asend ja areng
Liivimaa kroonika kohaselt omas eestlaste muistses vabadusvõitluses suurt tähtsust Sakalamaa põhjapoolne osa. Üldjoontes vastas see ala hilisemale Suure-Jaani kihelkonnale, mida esmakordselt mainiti juba 13. sajandil. Tähtsamaks keskuseks selles piirkonnas oli praeguse Suure-Jaani – Lõhavere – Olustvere ümbrus, kus asusid kroonikas mainitud Lembitu küla ja linnus.
Suure-Jaani asub Sakala kõrgustiku põhjaosas. Siia viie tee ristumiskohta ehitati keskajal Walle kirik, millest kroonikas on esimest korda juttu 1428 aastal. Usutavasti püstitati kirik 13. saj. keskpaiku. Selleks ajaks olid juba möödas eestlaste varased vabadusvõitlused, oli langenud Sakalamaa vanem Lembitu. (Moll 1988; Viljandi… 1995, lk 20)
1599 aastal on kroonikas mainitud ka Valula küla, millest sai alguse kiriku ümbruse asustamine. 17. sajandil hakati asulat nimetama kaitsepühaku Johannese järgi Suure-Jaaniks ( Gross Sankt Johannis). Nii Suure-Jaani kui ka Kolga-Jaani kirik kandsid Püha Johannese nime ning hiljem hakati ühte kutsuma suureks ja teist väikeseks Püha Johannese kirikuks (Klein Sankt Johannis). Rahvasuu aga võttis nad omaks kui Suure-Jaani ja Kolga-Jaani.
Kirik ning selle juurde kuuluvad kirikhärra ja köstri eluhooned olid esimesteks ja pikema aja jooksul ainukesteks ehitusteks praeguse Suure-Jaani linna territooriumil.
Hoogsam ehitustegevus algas Taevere mõisale kuulunud Valula karjamõisa maadel, mis külgnesid Suure-Jaani kirikumõisa maadega. 1891.aastal hakati seal välja andma ehituskrunte. Esimesel aastal võeti 25 krunti, paari aasta jooksul sai püsti 18 elumaja. (Helm 1938)
Aleviku arengule omajagu pidurdavalt mõjus Tallinna – Pärnu kitsarööpmelise raudtee Suure-Jaanist eemale ehitamine. Esialgse kava järgi pidanud see suunduma küll üle Suure-Jaani ja jaama asukohtki oli juba ära määratud kirikumõisa rehe juurde. See plaan nurjus Lõhavere mõisaomaniku V. Helmersoni vastuseismisel, kes kuidagi ei tahtnud raudtee jaoks maad lubada. Kuna Olustvere mõisnik, krahv Fersen andis aga maa tasuta, ehitatigi siis raudtee üle Olustvere.
Alles 19. sajandi lõpul hakkas kiriku ümber tekkima alevik. Siia oli ehitatud kõrts ja kihelkonnakoolimaja (1825). Juba 1882 asutati apteek ja samal aastal asus Suure-Jaani elama ka esimene arst. Taevere vallavalitsus kolis üle Taevere mõisast Suure-Jaani alevikku a. 1891. Elanike arv oli sajandivahetuseks olnud umbes 600.
Kiiresti arenesid edasi haridus- ja kultuurielu. Suure-Jaani sai üheks rahvusliku liikumise ja kultuuri keskuseks. Siinne kihelkonnakool oli küla- ja kihelkonnakooliõpetajate ettevalmistamise koht.
19. sajandi lõpul oli Suure-Jaanis juba 3 poodi, 5 pagarit, 2 nahaparkimistöökoda, 2 riidevärvimistöökoda ja üsna palju käsitöölisi.
1887. a. registreeriti haridusselts “Ilmatar” . Karskusselts asutati 1893, aga ei jäänud püsima. (Helm 1938)
1903. a. asutati turg. Moodustati Vabatahtlik Tuletõrjeselts (1903), Põllumeeste Selts (1907), Majandusühistu (1910), Suure-Jaani Piimatalituse Ühisus (1911), Laenu ja Hoiu Ühisus (hiljem Ühispank) (1919). (Moll 1988) 1908. a. avati lasteaed, mis töötas esialgu ainult suvel, kui olid kõige kiiremad põllutööd. 1909. A. asutati Suure-Jaani Haridusseltsi “Ilmatar” raamatukogu. 1910 a. alustas tööd postkontor. (vt. lisa 1 pilt 1 ja 2)
1922. a. otsustati eralduda Taevere vallast. Samal aastal olid ka esimesed alevivolikogu valimised. 1922. aasta rahvaloenduse ajal oli Suure-Jaanis 141 elumaja 1040 elanikuga. 1924. aastal sai Suure-Jaani alevi õigused.
1. mail 1938 sai Suure-Jaani linnaõigused.
1.2.1. Suure-Jaani hariduselu
Napid ajalooallikad viitavad sellele, et Suure-Jaanis tekkis üks esimesi Viljandimaa rahvakoole. Sellele pani tõenäoliselt aluse 1680. aasta kirikuvisitatsioon. Ülemkirikukomisjoni 20. veebr. 1680. aasta korralduses on mainitud, et ümbruskonna talupojad on avaldanud tungivat soovi oma lapsi kooli tuua ja isegi palunud selleks tingimata korraldust teha. Seepärast tulevatki Suure-Jaanis leida üks mugav maja köstri ja kooli jaoks. Kas kool tõepoolest hakkas tööle 1680. aastal, seda ei ole teada, kuid igal juhul on 1680. a. korraldus kooli asutamise ametlik akt. (Lõugas 1988, lk. 12)
1680-ndad aastad olid rahvakoolide tekkimise ajaks. Nende asutamiseks anti välja isegi maapäeva erikorraldus. Selle kohaselt pidi koolid loodama kirikute juurde ja koolmeistriks pidi saama köster. Sellest siis ka nende nimetus – köstrikoolid. Köstrikoolid tegutsesid 19. sajandi alguseni ja olid enne küla- või mõisakoolide tekkimist ainukesed talurahvale määratud koolid. Köstrikooli programm piirdus lugemise, laulmise ja katekismuse õpetamisega.
1688. aastal läbiviidud koolide revisjoni ajal oli Suure-Jaanis 24 õpilasega kool. (Eesti… 1989, lk. 167)
1804. aastal välja antud koolistatuudi nõudel tuli kihelkondadesse asutada uut tüüpi kooli – kihelkonnakoolid, kus pidi õpetatama ka juba kirjutamist ja rehkendamist. Suure-Jaani kihelkonnakool asutati 1825. aastal ja oli üks esimesi Liivimaal.
Kihelkonnakool oli küla- või vallakoolist kõrgem. Kihelkonnakooli kursus oli kolm aastat pikk. Selle kooli lõpetanud poisid said vallakooli õpetaja hariduse. Kihelkonnakoolis õpetati juba kirjutamist, rehkendamist, nootidest laulmist (Lõugas 1988, lk 16)
1.2.2. Joosep Kapp
1853 aastal asus Suure-Jaani elama köster ja koolmeister Joosep Kapp, kes oli edumeelne hariduse ja kultuuri arendaja. (vt. lisa 2 pilt 1)
Joosep Kapp oli sündinud 30. aprillil (12. mail) 1833. aastal Põltsamaa lähedal Rutikveres, kus tema isa oli koolmeistriks. Ta lõpetas Tartu Kreiskooli ja 1853. aastal Valgas Cimze seminari, mis oli kihelkonnakooliõpetajate ja köster-organistide seminar. See oli esimeseks sellelaadseks õppeasutuseks Baltimail ning koondas oma seinte vahele hulga teadmishimulisi kasvandikke, kelledest näiteks C. R. Jakobson, A. Läte, A. Kunileid, Fr. Säbelman jt. on kirjutanud väärika lehekülje eesti kultuuriajalukku. (Tõnson 1967, lk.6)
Alguses oli Joosep Kapp tolleaegse kösterkooliõpetaja J. Petschi abiline ja mõni aasta hiljem (1857) valiti ta kihelkonna kantriks (e. köstriks) ja kohapealse kihelkonnakooli juhatajaks.
Koolitöö heaks edenemiseks oli suureks takistuseks kooliraamatute ja muude õppevahendite puudus. Selle näiteks võib tuua tabeli 1839. aasta kooli inventarist:
1. 6 Uut Testamenti
2. 1 eksempl. VanaTestamendi piiblilugu Masingilt.
3. 6 eks. Uue Testamendi piiblilugu, koosneb 52-st asjast, Masingilt.
4. Lugemistabelid Masingilt rahvakooliõpetuseks (väga äratarvitatud ja defektsed).
5. Rosenplanterilt ilukirja eeskuju-lehed (samuti väga äratarvitatud ja defektsed).
6. 16 rehkendustahvlit, millest mitmed katkised.
7. Üks terve piibel.
8. 4 Punscheli meloodiaraamatut, valmistatud Petschi poolt
(A.Kapp käsikiri, lk 102)
Joosep Kapp laiendas kõigepealt omaalgatuslikus korras kihelkonnakooli programmi, lisades sinna veel ajaloo, loodusõpetuse ja geograafia. Au sisse tõsteti ka kehaline kasvatus ja muusikaline kasvatus.
Eriti südamelähedane oli Joosep Kapile eesti rahva haridusolude parandamine.
1878. aastal ilmus tema sulest esimene geomeetria õpik “Geomeetria kihelkonna koolidele iseõpetuseks”, see oli pikka aega ainus sellelaadne õpik. 1879. aastal ilmus “Eesti ema” , õpik väikelaste kasvatamiseks.
Joosep Kapi ajal hakati kooli vastu võtma ka tütarlapsi. Kapi viimasel eluaastal (1894) oli kooli 78 õpilase hulgas juba 24 tütarlast (Lõugas 1988, lk 19)
Tol ajal tõusis Suure-Jaani kihelkonnakool üheks parimaiks omasuguste keskel ja tähtsamaiks vallakooliõpetajaid ettevalmistavaks õppeasutuseks tervel Eestimaal.
Joosep Kapp võttis asutaja ja juhtiva tegelasena osa paljudes ülemaalistes rahvuslikes ettevõtmistes, Eesti Kirjameeste Seltsi juhatuses, Aleksandrikooli Peakomitees, Viljandi Põllumeeste Seltsi juhatuses, oli Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaliige. Kui aga juhtivate tegelaste vahel lahkhelid tekkisid, tõmbus ta ülemaaliste ettevõtmiste juurest tagasi ja piirdus vaid lähemas ümbruskonnas tegutsemisega.
Tänu temale arenes Suure-Jaani jõudsalt. 1862. aastal asutati 40-liikmeline meeskoor ja 1871 aastal puhkpilliorkester, 1882 aastal avati apteek.
Kõik “Ilmatarile” eelnevad märkimisväärsed seltskondlikud üritused Suure-Jaanis (kihelkonna laulukoor, pasunakoor, esimesed näidendiettekanded kohapeal, jne) on alguse saanud Joosep Kapi isiklikul algatusel.
Juba esimene seltskondlik organisatsioon Aleksandrikooli kohapealne abikomitee oli Suure-Jaanis olemas mitu aastat enne “Ilmatari”. Siis said Suure-Jaanilased seltsielust maigu suhu.
“Juba enne õpetaja J. Hurt`I üleskutse ilmumist “Eesti Postimehes”, konstitueerus 4 XI. 1871.a. Suure-Jaani Taevere kogukonna majas “Suure- Jaani kihelkonna Aleksandri-kooli Abikomitee.” Ja pidas oma I avamis koosoleku 23. jõulukuu päeval, mille pärast ka seda päeva asutamispäevaks loetakse” (A. Kapp käsikiri, lk.164)
Kapi poolt ellu kutsutud Aleksandrikooli Suure-Jaani abikomitee oli üks agaramaid üritusele kaasalööjaid.
“Algas korjandus üle kihelkonna. Korjamisraamatutega mindi külast külasse, talust talusse. Ohverdasid jõukamad, aga ohverdasid ka päris vaesed, sest Aleksandri-kooli asi oli ju “rahva” asjaks tehtud. Korjandusele lisaks võeti toime panna basaare. Algas töö kodudes, et asju näitemüügile valmistada. Ilusamad käsitööd tulid nähtavale.” (A.Kapp käsikiri, lk. 167)
Need näitusmüügid, mida peeti peaaegu iga aasta, kujunesid Suure-Jaani rahvapidudeks, mida kaua põnevusega oodati ja millest ükski, kes tundis rahvuslikult, ei raatsinud kõrvale jääda.
Suure-Jaani abikomitee võis 6.02 1872. aastal “Eesti Aleksandrikooli Peakommiteele” ära saata oma esimese saadetise – 700 rubla – kaugelt suurima summa üle Eesti. (Ibis, lk 168)
Ühtekokku korjati Suure-Jaani abikomitee poolt aastatel 1872-1883 1826 rubla, 38 ½ kopikat (Ibis, lk 172)
II PEATÜKK
Laulu ja Mängu Seltsi “Ilmatar” loomine ja raamatukogu asutamine
2.1.1. Laulu Ja Mängu Selts “Ilmatar”
1887.aastal asutati Suure-Jaanis “Laulu ja Mängu Selts “Ilmatar”“. 13. veebruaril 1887.aastal senaator Pleve poolt kinnitatud “Ilmatari” põhikiri oli esimene, mille selts ülemale poole esitas. Valitsusvõimude silmis püüti asutatavale seltsile anda nii vähenõudlik ilme, nagu iganes võimalik ja ainsa eesmärgina oli põhikirja võetud “… püidmine… mitme häälelist laulu ja mängu edendada ja harida ja sellega ühes ka seltsliku elu kõrgemale järjele tõsta.” Kõnede pidamisest, mis varsti seltsi olulisemaiks eluavaldusiks kerkisid, ei mainita siin sõnagi. Esimene seltsi koosolek, millest on säilinud ka kirjalik protokoll, kutsuti kokku 3. mail 1887.(Helm 1938, lk 12-14)
Seltsi asutajateks olid esimesele põhikirjale lisatud allkirjade järgi
Suure-Jaani M. Kielas , A. Pertel, A. Hakkaja, M. Perna , T. Köstner , K. Reimann , J. Juut , K. Põder, K. Hakkaja, P. Vodi
Taevere D. Tirmann, T. Gröön, T. Põder, J. Koik, J. Nõmmik, T. Põder, A. Männik, M. Linde, V. Nõmmik, J. Gerretz, J. Blockmann, J. Jakobson, J. Jakobson, J. Nõmmik, J. Villemson
Lahmuse T. Linde, J. Erdmann, J. Sassiad, J. Toi, J. Sassian, H. Siimer, J. Reimann, M. Ohsoling
Lõhavere P. Perna, P. Kull, H. Kamar, H. Juut, M. Rimmel, J. Abail, J. Johannes
Sürgavere J. Baum, M. Mägi, H. Saabas, J. Ihloff, K. Juut
Vastemõisa J. Köstner, J. Vendelin, A. Mägi, J. Böhr T. Siimonlatzer
Reegoldi J. Rabasaar, J.Mein
Olustvere M. Mehike
Navesti J. Suurkuusk
A. Loomann, T. Hansen, J.Prii, J. Röömel, H. Daklai, J.Pulsti, J. Hansmit, J. Vendelin, A. Oskar, J. Viies, T. Feldmann
Nagu näha Joosep Kappi selles nimekirjas ei leidu. Tõenäoliselt jäi ta ettevõttest vormiliselt kõrvale, kuna laiemalt tuntud tulise rahvusliku tegelasena ei olnud ta valitsuse ringkondades just kõige populaarsem ja tema avalik kaasalöömine oleks võinud ettevõttele kahju tuua.
““Ilmataris” lootis Kapp need õilsad eesmärgid, olgugi vähemas mõõdus teostada võivat, mis Aleksandrikooli ja hiljem Kirjameeste Seltsi asutamisel kibedaid kogemusi järele jättes vette olid langenud. Möödunud sajandi viimastel kümnenditel meie avalikus elus aset leidnud ideeliselt asutatud ettevõtete kokkuvarisemisel tekitasid temaski valulise pessimismi eestlaste hariduselu edusse ja seda aitas omalt poolt aina suurendada riiklikult aetav äge venestuspoliitika. Äärmiselt ebasündsana tundusid temale aga just tolleaegsed juhtivate tegelaste riiud ja alatult väiklased üksteise kallal urgitsemised. Kuidas hindas Kapp meie tolleaegset seltskonnaelu, näitab kõige paremini järgmine “Ilmatari” koosolekul peetud kõne kokkuvõte:
“… lõpuks soovis ta, et seltsis peaks üksmeel asuma, liikmed üksteisest osa võtma nagu ühe kännu võsud ja et kõik niisugused pahad paised, nagu parteimeel, kiusud ja iseenese kasu püüdlused ja kõiksugused pahad arvamised temast eemale peaks jääma; siis võib meie seltskondlik elu paraneda ja kõrgema järjele jõuda! (Helm 1933)
( Joosep Kapi järeltulijate hulgast võrsus kolm eesti heliloojat: Artur Kapp (1878-1952), Eugen Kapp (908-1996) ja Villem Kapp (1913-1964).)
Trükisõna oli eelmise sajandi lõpukümnendiks Suure-Jaani rahva seas võrdlemisi laialt levinud. “Ajalehti loetakse siin kaunistega kõige enam “Sakalat”, kirjutab 1895 aasta “Postimees”. Samast ajast on pärit teade, et Karl Reimannile on luba antud Suure-Jaani raamatukauplust asutada. Ilmselt pidi kohapeal ka raamatute ostjaid olema.
Rahva haridustasemest Suure-Jaani kihelkonnas annab mingi pildi ka teade 1899. aasta kevadel leeris olnud 94 poisi kohta. Leerilastest oli käinud 1 gümnaasiumis, 1 linnakoolis, 1 pedagoogikaklassis, 29 kihelkonnakoolis ülejäänud vallakoolis ja ainult üks poiss ei olnud üldse koolis käinud.(Valdmaa 2000)
2.2.1. Raamatukogu asutamine
Juba 1902, aastal rääkis ”Ilmatari” seltsi tolleaegne esimees kooliõpetaja Hans Kapp vajadusest asutada avalik raamatukogu. Sõnadelt tegudeni kohe ei jõutud.
1903 aastal asutas Suure-Jaani kirikuõpetaja Georg Alfred Rosenberg kihelkonna koguduse raamatukogu.(Veskimägi 1985, lk 84)
Raamatuid oli seal paarsada ja peale kirikukirjanduse leidus ka tolleaegset jutukirjandust. Raamatuid andis soovijaile välja õpetaja ise. Arvukalt oli lugejate hulgas kihelkonnakooli õpilasi. Tänaseni on Suure-Jaani raamatukogus säilinud: “Ridtjof Nansen`i reisijuhtumised Põhja-Jäämere jääs ja pimeduses”, II ja III osa, mis on ilmunud Jurjevis 1898 ja 1899. aastal ; Soome kirjaniku Juhani Uho “Põlgtuse all”, mis ilmus Jurjevis 1901. aastal ja Aleksander Eisenshmidt`I “Loomatoidu-naerid: nende tähtsus ja kasvatamine”, mis ilmus Jurjevis (Tartus) 1903. aastal, ning mis kõik kannavad pitsatit : “Suure-Jaani õpetaja laenuraamatukogu”.(vt. lisa 4)
1905 aastal laiendati kihelkonnakooli maja (Köleri 1, 1999 aastani Suure-Jaani linna raamatukogu) ja sinna toodi üle kiriku raamatukogu.
Georg Rosenberg sündis Taageperas Helme abikiriku köstri pojana. Lõpetas Tartu Kubermangu Gümnaasiumi ja õppis usuteadust Tartu Ülikoolis. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane. Prooviaastat pidas ta Peterburis õpetaja dr. Hurda juures ning ordineeriti sealsamas, mille järel jäi edasi Peterburi Jaani Koguduse abiõpetajaks. 1898 a. valiti ta õpetajaks Suure-Jaani kogudusele, kus töötas kuni surmani. (vt. lisa 3)
Suure-Jaanis õpetaja Rosenberg edumeelse mehena püüdis kõigiti edendada kihelkonna elu. Ta oli tegev Suure-Jaani Põllumeeste seltsi ja Majandusühingu asutamisel ning esines sagedasti avalikel koosolekutel. Tema tegevus ulatus isegi kaugemale. Ühes Villem Reimaniga oli ta tegev ka Viljandis Eesti Haridusseltsi ja selle kooli asutamisel. Alguses lõi õpetaja Rosenbergi ametissevalimine koha peal suuri laineid. Peale õpetaja Speeri surma tahtsid mõisnikud ja nende poolehoidjad jälle ametisse valida saksameelset õpetajat. Nende kandidaadiks oli Speeri sugulane Hoffmann. Viimasele tekkis tugev võistleja G Rosenbergi isikus, keda toetasid eestlased. G. Rosenbergi valimine õnnestus selletõttu, et kihelkonnas asuvate kroonumõisate pidajateks olid eestlased Kurrikoff ja Kuldkepp, ning Enge mõisa omanikuks oli eestlane Kurrik. (Õpetaja… 1935)
2.2.2. Hans Kapp
Joosep Kapi elutöö otseseimaks jätkajaks Suure-Jaani kultuurielu edendajana sai tema teine poeg Hans Kapp. (vt. lisa 2 pilt 2)
Hans Kapp sündis Suure-Jaanis 19. jaanuaril 1870. aastal. Esimese hariduse sai ta oma isalt Joosep Kapilt, hiljem jätkas ta Tartu Kooliõpetajate Seminaris. Peale mille lõpetamist tuli tagasi kihelkonnakooli õpetajaks. Peale isa surma sai tast kihelkonnakooli juhataja ja ühtlasi kohaliku Lutheri usu koguduse köster. Kui kihelkonnakool muudeti Suure-Jaani II astme algkooliks jäi ta esialgu selle juhatajaks edasi. Varsti kutsuti ta aga Suure-Jaani alevi algkooli juhatajaks.
1892 aastast alates ligi 46 aastat oli Hans Kapp “Ilmatari” laulujuhatajaks.
Hans Kapp oli ühendatud kooride üldjuhiks õige mitmel Viljandis peetaval Maakondlikul laulupeol, ka oli ta juhtiv tegelane Eesti Lauljate Liidu viljandimaa osakonnas. Oma lemmikalaga viljelemisel nimel polnud tal puudust ka tõelisest ohvrimeelsusest. Kui Laulukooril polnud 1910. aasta üldlaulupeole sõitmiseks raha, müüs Kapp oma nuumhärja maha ja tegi kõigile sõidu välja.
Suure-Jaanis polnud peaaegu ühtegi tähtsamat organisatsiooni, mille tegevus poleks seotud Kapi nimega. (Hans… 1938)
1902. aastal valitakse “Ilmatari” seltsi esimeheks Hans Kapp. Seltsielus toimub järsk pööre paremuse poole. Eelneval aastail oli liikmete arv langenud 41-ni. Neist maksvaid liikmeid oli ainult 3. (Laulukoor jne. ei pidanud liikmemaksu maksma)
1902. aastal arutati esimest korda ka avaliku raamatukogu asutamist ja ühtlasi ka kirjakogu sisseseadmist, kus seltsis peetud ja pidamisele tulevad kõned alal hoitud saaksid. Hans Kapp rõhutas, et “väga tarviline ja soovitav oleks… kui seltsi ajalugu saaks iga aasta kohta üleskirjutatud.”(Helm 1938, lk 38).
Avaliku raamatukogu vajadust rõhutas peale Hans Kapi ka Aleksander Kapp, kes ka lugemissaali soovitas.(Ibis, lk 38)
1907. a. oli seltsi elus pöördelise tähtsusega, sel aastal sai selts endale uue, kolmanda põhikirja, mille järgi “Ilmatar” ei olnud lihtsalt laulu ja mänguselts vaid juba haridusselts. Põhikirjas on muu hulgas kirjutatud: ””Ilmatari” seltsil Suure-Jaani alevis on ülesandeks rahva haridust tõsta, kirjandust ja kunsti, iseäranis muusikat ja näitemängu edendada… Nimetatud otstarbe kättesaamiseks on seltsil lubatud raamatukogu, lugemistuba, näitelava ja muuseumi asutada, teaduselisi ja kirjanduselisi õhtuid ja koosolekuid pidada. Teaduse ja kunsti mitmesugustelt väljadelt kõnesid toime panna” (Helm 1938, lk 44)
“Ilmatar” kui kultuuri arengut taotlev selts oli üldiselt Hans Kapi jaoks tähtis. Kõik tähtsamad üritused, nagu raamatukogu asutamine 1909 aastal, lasteaia sisseseadmine enne maailmasõda, kihelkondlikud muusikapidustused jne., toimusid tema eestvedamisel.
2.2.3. “Ilmatari” Raamatukogu
Esialgu alustas tööd vaid lugemistuba 1. septembrist 1907 olid tellitud ajalehed “Päevaleht” ja “Elu” ning neid võisid soovijad lugeda seltsi ruumides J. Kurriku majas (praeguses kultuurimajas).
Raamatukogu jaoks korraldati 1907. aasta lõpul korjandus, mis tõi sisse 142 rubla. Järgmise aasta 27. juulil korraldati näitusmüük, mis tõstis “asutamiskapitali” üle 200 rubla.
1908. a. oktoobris hankis seltsi juhatus raamatukogu avamiseks vajalikud load ja tegi ettevalmistusi ostetavate raamatute nimestiku koostamiseks. Esialgu otsustati raamatuid muretseda 100 rubla eest ja need pidi kohale toimetama raamatukaupmees A. Mutli. (Juuni lõpuks olidki raamatud kohal). (Laid 1978)
1. märtsil 1909. aastal moodustati raamatukogu asutamistoimkond, kuhu valiti H. Kapp, J. Nõmmik, P. Pratka, A. Mutli, B. Adamson, A. Pajur ja A. Muri. Asutamiskapital saadi näitusmüügist, korjandusest ja pidudest.
Siis osteti 80 rubla eest ära kohaliku kirikumõisa (Suure-Jaani kihelkonna Koguduse) raamatukogu, millega pandi alus “Ilmatari” kogule. (Helm 1934) Ühtlasi otsustati lisada raamatukogule lastejaoskond.(Helm 1938, lk 47)
Seltsi koosolekul 28. juunil 1909 teatatakse, et väiksemate korrastustööde järel võib laenutamine alata.
(vt. lisa 5)
III PEATÜKK
Raamatukogu areng kuni 1940 aastani
3.1. Raamatukogu areng kuni 1925.aastani
Palju esialgu kogus raamatuid oli, selle kohta puuduvad andmed, sest vanimad nimistud on kõik kadunud. Küll aga selgub “Ilmatari” protokollidest, et 1911. a. oli kogus 478 (68 % ilukirjandusliku sisuga) köidet ja lugejaid 101. (Helm 1938, lk 48) Lisaks eesti algupärasele kirjandusele ja vaimuliku sisuga teostele, võis siit leida tõlkeid L. Tolstoi, M. Gorki, N. Gogoli ja teistegi vene kirjanike loomingust. Eelneval aastal oli lugejaid 99. Laenutusi oli 3000-4000 aastas. Paar aastat hiljem – 1913. a. on lugejatearv 650. (Helm 3.okt.1934) 1914. a. oli lugejate arv suurenenud – üle 700. (Kuid sugugi kõik ei olnud alalised lugejad)
Alguses oli raamatukogu A. Mutli raamatukaupluse ruumides, varsti viidi see üle tuletõrje seltsimaja einelaua ruumidesse.(praegune kultuurimaja) Avatud oli esialgu kaks korda nädalas – pühapäeviti ja kolmapäeviti, laenutajaks oli aga kooliõpetaja Mart Ant. Töö oli tasuta, alles 1911 a. hakati palka maksma – 1 rubla kuus. Raamatukogu kasutamine oli tasuline.
1911 aastal oli Suure-Jaani kihelkonnakooli raamatukogus 20 õpikut ja 48 juturaamatut (õpilasi oli 111). (Lõugas 1988, lk 20)
1912 aasta 23 juulil kirjutas “Sakala”: “Suure-Jaanilastel on “Ilmatari” raamatukogu ja lugemise laud tarvitada. Raamatuid loetakse kaunis hoolega; lugemise laud seisab aga ruumide kitsikuse ja ajalehtede vähesuse tõttu peaaegu tarvitamata.”
Esimese maailmasõja eel oli Eestis 346 valda, nendest oli raamatukogu 242 vallal. Esikoht oli ootuspäraselt Lõuna-Eesti maakondadel: Pärnu- ja Viljandimaal. Viljandimaa 46 vallast olid raamatukogusid 37 vallal. Eestis oli keskmiselt ligi 70% valdadest raamatukogud, Viljandimaal üle 80% valdadest.(Veskimägi 2000, lk 268-269)
Aeg enne esimest maailmasõda oli üks elavamaid raamatukogu kasutamise perioode. Esimese maailmasõja ja maailmasõjale järgnevate aastate jooksul muutus seltsielu Suure-Jaanis tagasihoidlikuks ja soikus ka raamatukogu töö. (suleti peale 1916. aastat ) Haridusseltsi tegevuse taaselustamisel 1919 a oli esimeseks tähtsamaks ülesandeks kogu korrastamine ja lugejatele kättesaadavaks muutmine. Sõja – aastail oli osa raamatuid kaduma läinud ja lugejate kätte jäänud, nii et fond oli kokku kuivanud: 557 nimekirjas olnud köitest oli kasutamiskõlblike ainult 325. (tagasitoomata 145, katki 87)
Siis otsustatigi raamatukogu August Mutli poest ära tuua ja tuletõrjeseltsi puhvetipidaja Anna Rõugu hoole alla anda. Temale pidi ka makstama raamatute laenutamise eest tasu – 10 protsenti lugemise hinnast.” (Laid 1978)
Kogule täienduse saamiseks pöörduti rahva poole üleskutsega raamatuid annetada või müüa, samuti korraldati raamatukogu heaks pidusid. Esimese riikliku toetuse sai “Ilmatari” raamatukogu haridusministeeriumilt alles 1922. aastal – nimelt 1000 marka.
Tuletõrjeseltsi einelaua ruumides avati uksed 1. mail 1919. Kasutada oli koos teiste siinsete seltsidega 30 ruutmeetri suurune tuba. Lugemismaks oli esialgu 1 mark kuus, kuid see tõsteti peagi 10 margale. Laenata võis korraga 3 raamatut ja kui need jäid õigeks ajaks tagasi toomata, tuli maksta trahvi iga järgneva nädala eest poole kuu lugemise raha. Avatud oli kogu 3 päeva nädalas kaks tundi. Raamatute valimiseks oli kaartkataloog.
1919. a. osteti kogusse uusi raamatuid juurde 1500 marga väärtuses, järgmisel aastal aga juba 3300 marga väärtuses.(Helm 1938, lk 53)
Raamatukogu algusaastatel valiti peaaegu igal aastal uus raamatukoguhoidja. Enamasti oli selleks kooliõpetaja, seltsi juhatuse liige või lihtsalt seltsi liige. Nii töötasid sel alal kellassepp Jaan Tiks oli raamatukogu juhatajaks 1919-1921, pärast teda olid lühemaid aegu sellel kohal õpetajad Sergei Hermann ja Salme Ruubel, poesell Mihkel Tirmann, juustnik Marie Stern, K. Tääker. jt. (Helm 1938, lk 63)
Tuletõrjeseltsi einelauas asus kogu kuni 1933. a. alguseni, mil “Ilmatar” üüris endale Pärnu tänaval Binsoli majja (praegu Pärnu tn. 9) võrdlemisi avarad ruumid, kuhu ta raamatukogu veebruarikuul üle viidi.
3.2. Avalikkude rahvaraamatukogude võrk
1. jaanuarist 1925 hakkas kehtima avalikkude raamatukogude seadus.
Selle järgi “Avalikud raamatukogud asutatakse ja peetakse üleval valdade, alevite ja linnade poolt niisugusel arvul, et raamatukogu oleks kättesaadav kõigile kogukonna kodanikkudele” (Seadused… 1924, lk 131)
Avalike raamatukogude ülesannet võisid täita kohaliku omavalitsuse otsuse põhjal ka eraraamatukogud, kui nad täitsid seaduse nõudeid.
1925.a. astus “Ilmatari“ Seltsi raamatukogu riigi avalikkude rahvaraamatukogude võrku. (Helm 1934) Sellest peale kasvas raamatukogu jõudsasti, peamiselt haridusministeeriumilt ja kohalikult alevivalitsuselt saadud iga-aastaste toetuste arvel. Seaduse järgi pidi omavalitsus määrama raamatukogu jaoks toetussumma, arvestusega vähemalt 2 marka (hiljem 2 senti) iga kohaliku elaniku kohta. Suure-Jaanis oleks see summa olnud ainult umbes 20 krooni aastas, sest siin oli alla 1000 elaniku. Et aga siinsed ametimehed suhtusid raamatute ostmisesse tõsiselt, siis saadi aastas 150-200 krooni. Kui lisada haridusseltsi enda toetus, peod ja loteriid, siis ulatusid raamatukogu tulud mõnikord üle 500 krooni. Sel ajal tuli igal aastal täienduseks üle 100 köite, mõnel aastal isegi ligi 200. Olukord halvenes 1929.-1933. aasta üldise majanduskriisi ajal, kui riigi toetussummasid kärbiti miinimumini. Suhteliselt stabiilseks jäid ainult seltsi enda toetussummad, sest Suure-Jaanis säilis lugemismaks kuni II maailmasõjani.
Riikliku raamatukoguna töötamise ajal oli esimeseks raamatukoguhoidjaks algkooliõpetaja August Ots, tema järel Linda Ots (hilisem Jaaska), kes oli eestvedajaks paljude kirjanduslike ürituste organiseerimisel. Just tema ajal telliti “Ilmatari” kogusse ainult esmajärgulisi teoseid. Ka rohkesti teaduslikku ja populaarteaduslikku kirjandust. (L. Jaaska tegutses koguhoidjana 1927.-35. aastail)
30-ndate algul koondus “Ilmatari” ümber uusi noori inimesi.
1932. a. lõpul asutati kirjanduslik teaduslik toimkond, kelle eestvõttel organiseeriti koosolekuid, referaate, vaidlusõhtuid, kirjanike tähtpäevade tähistamist jne. 30-ndate aastate lõpu poole elevus vaibus ja midagi eriti ulatuslikku enam ei tehtud.
Lugejate arv oli pidevalt alla saja, põhiliselt 60-80 vahel (ainult paaril aastal) üle saja, laenutusi on olnud üle 3000, vahel ka alla selle. Üldiselt olid Suure-Jaani näitajad nii suuremad kui keskmised näitajad nii Eestis kui ka Viljandimaal.
1. jaanuar 1934. a. oli kogus 1986 köidet, sellest alevi arvel raamatuid 1994 krooni 85 sendi eest ja seltsi arvel 1305,65 krooni eest.
Viimane suurem lisandus enne 1934`aasta oktoobrit oli endise Enge mõisa omaniku J. Kurriku leselt “Ilmatarile” kingitud 47 köidet mitmesuguseid vanu raamatuid ja ajalehtede aastakäike. Raamatukogu tegevust juhtis eriline raamatukogu toimkond, kuhu 1934. a. oktoobris kuulusid A. Mutli, A. Reinok, V. Kaasik, E. Triisa ja K. Rebane. Koguhoidjana tegutses pr. L. Jaaska, kes seda ametit pidas juba 1927 aastast alates. Koguhoidja abiks oli prl. Kesküla. (Helm 1934)
3.3. Raamatukogu 25 aasta juubelipidustused
“Ilmatari” Raamatukogu 25. aasta juubelipidustused algasid pühapäevahommikul, 7. oktoobril 1934, kell 10 raamatukogunäituse avamisega. Raamatuid oli välja pandud teadusala, lugejate huvi ja kronoloogia järgi. Oli isegi laud köidetega, millega lugejad olid eriti halvasti ümber käinud. “ Küll oli seal vihmast leotatud, koerast puretud, murtud, täiskirjutatud ja teisi raamatuid” (Raamatukogupidustused… 1934)
Välja olid pandud ka kogu vanimad eksemplarid. Enamasti ajalehed ja ajakirjad. Vanemaks raamatuks oli saksakeelne entsüklopeedia 1725. a. Ajalehtedest vanem oli “Postimees” a. 1886, järgnes “Sakala” 1903. aastast jne.
Päeva jooksul külastas näitust paarsada inimest.
Kell 1 päeval oli tuletõrjeühingu saalis juubeliaktus. Hans Kapp pidas avakõne Eesti rahvaraamatukogu ajaloost. “Meil valitses siis vene surve ja tervel rindel käis venestamine. 1905 a. järele lubati asutada eestikeelseid raamatukogusid, mis olid peamiselt rahvusliku iseteadvuse äratajaiks” (Raamatukogupidustused… 1934). Aktusekõne pidas õpetaja A. Kivirähk Viljandist. Raamatukogu tegevusest andis ülevaate koguhoidja pr. L. Jaaska. Juubilari tervitas terve rida isikuid ja asutusi. Aktuse lõpusõna ütles A. Vanaus. Aktusel laulis “Ilmatari” segakoor H. Kapi juhatusel.
Kell kaheksa oli samas kirjanduslik õhtu. Kirjanik Mait Metsanurk pidas kõne teemal “Meie vaimse elu tulevik”. Esinesid ka kohalikud tegelased deklamatsioonide ja ettelugemisega. Samuti esines “llmatari” segakoor ja solistid klaveril tšellol ja viiulil. Ettekande lõppesid massideklamatsiooniga – G: Suitsu “Äike”. Rahvast oli rohkesti ka õhtusel peol.(Raamatukogupidustused… 1934)
3.4. Raamatukogu aastatel 1935-1940
1935. a. oli avalikke raamatukogusid Viljandimaal 60 ümber. “Meie vanemate raamatukogude iga ei ulata palju üle 40 aasta. Vanemateks raamatukogudeks on Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi (endine Viljandi Lugemise Ring), Suure-Kõpu Haridusseltsi, Suure-Jaani “Ilmatar” ja teised. Suuremateks raamatukogudeks on Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu 5341 köitega, “Ilmataril” 2126, Kõpu Haridusseltsil 1793, Kutsari lugemisringil 1175, Olustvere Rahvaraamatukoguseltsil 1190, Kaansoo Rahvaraamatukoguseltsil 1147 jne. Kõige enam raamatuid valdade raamatukogudes on Kõos, ja nimelt 3870. Kooli raamatukogusid leidub iga kooli juures. On olemas õpetajate kui ka õpilaste kogusid. Raamatute hulk kooli raamatukogudes on väga mitmesugune. Õpetajate raamatukogud on üldiselt arvukamad, kui õpilaskogud.” (Viljandimaa… 1935)
1935. aastal oli Viljandimaa avalikkudes raamatukogudes raamatuid 53457, kooliraamatukogudes 60132 ja eraraamatukogudes ~25000. Raamatuaastal pandi erilist rõhku raamatukogude täiendamisele. Raamatute arvu Viljandimaa raamatukogudes võis arvestada umbes 140 000.
1937. a. ei suutnud Suure-Jaani “Ilmatari” selts raamatukogu ülalpidamiskulude suhtes kohaliku omavalitsusega kokkuleppele jõuda ja alates 1 aprillist 1937 läks Suure-Jaani raamatukogu üle alevivalitsuse korraldusse ja hakkas kandma nimetust Suure-Jaani alevi avalik raamatukogu. (1. mail 1938 kui Suure-Jaani linnaks muudeti, muutus ka raamatukogu nimi.)
Raamatukogu üleandmisel oli selles 2276 köidet, kogusummas 4070 krooni ja 19 senti. (Helm 1938, lk 54)
Saadi ka uued ruumid alevivalitsuse majas (Köleri 14), kus asuti kuni 1944 aasta sügiseni. Raamatukoguhoidja oli Anni Kadarik.
“Avalikkude raamatukogude tase oli Eesti aja lõpus, 1938/39. aastal niisugune: 736 raamatukogul oli 883 630 raamatut, 111 050 lugejat ja 1 935 400 laenutust, mis hästi tuntud keskmisi arvutades andis raamatuvarumuseks 7,95, ringlussageduseks 2,19 ja loetavuseks 17,4. Lugejate protsent kogu rahvastikust oli võrdne Soomega (Eestis 9,8 ja Soomes 9,3), aga ivake madalam kui Taanis (seal 12,6%).”(Veskimägi 2000, lk 380)
KOKKUVÕTE
Henriku Liivimaa kroonika kohaselt oli juba muistses vabadusvõitluses suur tähtsus Sakalamaa põhjapoolsel osal, kus asusid Lembitu küla ja linnus.
Suure-Jaani arengule avaldas soodsat mõju asukoht viie tee ristumiskohal, mis soodustas inimeste liikumist ja kauplemist.
Tähtis osa asula arengus oli ka 13. sajandi lõpul ehitatud Suure-Jaani Ristija Johannese kirikul, mis andis asulale nime ja mille ümber asustus kasvama hakkas.
Kiriku juurde loodi ka talupoegade nõudmisel 1680. aastal nn. köstrikool, mille koolmeistriks oli köster ise. 1688. aastal läbiviidud koolide revisjoni ajal oli Suure-Jaanis 24 õpilasega kool.
Alles 19. sajandi lõpul hakkas kiriku ümber tekkima alevik.
Kohalikus haridus- ja kultuurielus oli oluline tähtsus siia 1853. aastal asunud köstril ja koolmeistril Joosep Kapil, kelle ajal tõusis Suure-Jaani kihelkonnakool üheks parimaiks omasuguste keskel ja tähtsamaiks vallakooliõpetajaid ettevalmistavaks õppeasutuseks tervel Eestimaal.
Suure-Jaani sai üheks rahvusliku liikumise ja kultuuri keskuseks Eestis. 1862. aastal asutati 40-llikmeline meeskoor ja 1871 aastal puhkpilliorkester. Aktiivselt tegutses Aleksandrikooli Suure-Jaani Abikomitee
1887. aastal asutati Joosep Kapi juhtimisel Laulu ja Mänguselts “Ilmatar”
Juba 1902. aastal rääkis “Ilmatari” Seltsi tolleaegne esimees köster ja kooliõpetaja Hans Kapp vajadusest asutada avalik raamatukogu.
1903 aastal asutas Suure-Jaani kirikuõpetaja Georg Alfred Rosenberg kihelkonna koguduse raamatukogu, mis 1909. a. müüdi “Ilmatari” Seltsile
Joosep Kapi poja Hans Kapi juhtimisel asutati “Ilmatari” seltsi raames 1909 aastal, peale mitmeaastast ettevalmistustööd, “Ilmatari” Seltsi raamatukogu.
Seoses I maailmasõjaga oli raamatukogu 1917-1919 aastatel suletud.
1. jaanuarist 1925 hakkas Eestis kehtima avalikkude raamatukogude seadus.
1925. a. astus “Ilmatari” Seltsi raamatukogu riigi avalikkude rahvaraamatukogude võrku. Sellest peale kasvas raamatukogu jõudsasti, peamiselt haridusministeeriumilt ja kohalikult alevivalitsuselt saadud iga-aastase toetuse arvel.
1937. a. ei suutnud Suure-Jaani “Ilmatari” Selts raamatukogu ülalpidamiskulude suhtes kohaliku omavalitsusega kokkuleppele jõuda ja alates 1. aprillist 1937 läks Suure-Jaani raamatukogu üle alevivalitsuse korraldusse ja hakkas kandma nimetust Suure-Jaani alevi avalik raamatukogu, 1938. aastast Suure-Jaani linna avalik raamatukogu.
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Avalikkude raamatukogude seadus. “R.T.” 77/78-1924, 39. Seadused määrused ja korraldused raamatukogude alalt
2. Eesti kooli ajalugu I. 1989. Valgus. Tallinn
3. Hans Kapp Surnud. 1938. - “Sakala”. 20 aprill 1938.
4. Helm, H. Joosep Kapp : Tema sünnipäevast saja aasta möödumise puhul. 1933. – Olion, nr 5/6
5. Helm, H. Suure-Jaani areng alevist linnaks. 1938. - Sakala, 11 mai.
6. Helm, Heinrich. 1934. “Ilmatari” raamatukogu 25 aastane. - Sakala, 3. Okt.
7. Helm, Heinrich. 1938. “Ilmatar” 1887-1937. Suure- Jaani
8. Kapp, Aleksander. Joosep Kapp: ärkamisaja koolimees ja Eesti rahva tegelane. Käsikirja fotokoopia Suure-Jaani raamatukogus.
9. Laid, Ilme. 1978. Kolmveerand sajandit. - Tee Kommunismile, nr. 56. 16 mai
10. Lõugas, Vello. 1988. Tagasivaateid Suure Jaani Kooli minevikku. – Rmt: Tõnnevakk: Suure-Jaani Keskkooli Almanahh. Tallinn: Eesti Raamat. lk 12-17
11. Moll, Märt. 1988. Olukord ei ole lootusetu. - Tee Kommunismile, 18 veb.
12. Raamatukogupidustused Suure-Jaanis. 1934. – Sakala, 8 oktoober
13. Tõnson, H. 1967. Villem Kapp. Tallinn: Eesti Raamat.
14. Valdmaa, Evi. 2000. Raamatuga sõbraks.- Leole, nr 8.
15. Veskimägi, K. 1985. Eesti raamatukogude ajaloo bibliograafia kuni 1917. II osa. Tallinn
16. Veskimägi, Kalju-Olev. 2000. Kahte kappi on ühhetasa majas tarvis: leivakappi ja raamatukappi ; Eesti raamatukogude ajalugu.
17. Viljandi praostkonna kirikud. 1995.
18. Viljandimaa raamatukogud arvudes. 1935. – Sakala, 6 september
19. Õpetaja Georg Rosenberg surnud. 1935. – Sakala, 30 jaanuar.