SUURE-JAANI RAAMATUKOGU LOOMINE 1909
Ärkamisaja hoogsale tõusule järgnenud reaktsioon süvenes eriti just 19. sajandi kaheksakümnendail aastail.
Aleksander III troonileasumine 1881, tülid ja lõhenemised meie tolleaegsete juhtivate avaliku elu tegelaste keskel, kõrgemalt poolt juhitud plaanikindel venestamispoliitika, need on sündmused, mis meile väherõõmustavaid mälestusi on jätnud.
1885 muudeti meie ametiasutused venekeelseiks, sellele järgnes 1886 – 1887 vene keele
õppekeeleks võtmine valla-, kihelkonna- ja keskkoolides ning paar aastat hiljem venestati ka rahukohtud ja Tartu Ülikool.
Eestlaste rahvusliku elu arengut pidurdati kõigil aladel karmide määruste ja eeskirjadega.
Kõige viljakamalt on Suure-Jaani kihelkonna hariduslist arengut mõjutanud ärkamisajal üldisemaltki tuntud avaliku elu tegelane ja koolimees Joosep Kapp (1833 – 1894), kes aastal 1853 tuli Suure-Jaani tolleaegse kösterkooliõpetaja J. Petschi abiliseks ja 1857 valiti kihelkonna kantriks ning kohapealse kihelkonnakooli juhatajaks.
Kihelkonna laulukoori ellukutsumine, pasunakoori asutamine, esimesed näidendiettekanded kohapeal jne., on toimunud peamiselt vaid Joosep Kapi isiklikul algatusel ja juhtimisel. Ka Laulu ja Mängu Selts „Ilmatari“ asutamist tuleb suurel määral just J. Kapi teeneks pidada, kuigi ta seekord jäi varjatuks ega esinenud avalikult.
„Ilmatari“ põhikiri kinnitati senaator Pleve poolt 13. veebruaril 1887.
Valitsusvõimude silmis püüti asutatavale seltsile anda nii vähenõudlik ilme, nagu iganes võimalik ja ainsa eesmärgina oli põhikirja võetud „...püidmine ...mitmehäälelist laulu ja mängu edendada ja harida ja sellega ühes ka seltsliku elu kõrgemale järjele tõsta.“
Kõnede pidamisest, mis varsti seltsi olulisemaiks eluavaldusiks kerkisid, ei mainita siin sõnagi.
Esimene seltsi koosolek toimus 3. mail 1887.
Joosep Kapp suri 8.veebruaril 1894.
„Ilmatar“ kaotas oma vaimlise juhi, kes kogu aeg oli püüdnud seltsis luua vaimlist õhkkonda ja alati seltsile kogenud nõuandjaks olnud.
Sajandi lõpus hakkas seltsi tegevuses avalduma teatavaid loiduse ja tagurpidimineku tunnuseid ja aastal 1901 suikus seltsi tegevus täielikult. Kuid juba 1902. aastal sündis järsk pööre elustumise poole.
Uueks seltsi esimeheks sai Hans Kapp.
Aastal 1902 kuuleme esimest korda ka avaliku raamatukogu asutamise mõtte üleskerkimisest Hans Kapi algatusel, kes ühtlasi soovis veel kirjakogu sisseseadmist, kus seltsis peetud ja pidamisele tulevad kõned saaks alalhoitud ja tähendas, et „väga tarviline ja soovitav oleks...kui seltsi ajalugu saaks iga aasta kohta üleskirjutatud.“
Mõnigi neist ilusaist kavatsusist leidis küll „Ilmatari“ poolt teostamist, aga alles mõned aastad hiljem.
1907. aasta oli pöördelise tähtsusega „Ilmatari“ ajaloos. Nimelt sai selts selle aasta keskel endale uue põhikirja, mis oli juba kolmas. Uue põhikirja järgi ei olnud „Ilmatar“ enam lihtsalt laulu- ja mänguselts, vaid muutus nüüd tõeliseks haridusseltsiks.
Põhikirjas öeldakse seltsi eesmärkidest: „“Ilmatari“ seltsil...on ülesandeks rahva haridust tõsta, kirjandust ja kunsti, iseäranis muusikat ja näitemängu edendada ja rahva kehalise tervise eest hoolt kanda. Nimetatud otstarbe kättesaamiseks on seltsil lubatud raamatukogu, lugemistuba, näitelava ja museumit asutada, teaduslisi ja kirjanduslisi õhtuid ning koosolekuid pidada, teaduse ja kunsti mitmesugustelt väljadelt kõnesid toime panna...“. Seltsi peamine jõud koondus nüüd eeskätt kahe tähtsa ürituse, raamatukogu ja lasteaia elluviimisele.
Mõlemad ettevõtted algatati üheaegselt kohe uue põhikirja maksmahakkamise järel, kuid esimesena neist leidis teostamist lasteaed. Raamatukogu asutamise ettevalmistused vältasid aasta võrra kauem kui lasteaia juures.
Esialgu saadi avada vaid lugemistuba. Nii tellis „Ilmatar“ juba alates 1. septembrist 1907 endale ajalehed „Päevaleht“ ja „Elu“, mis siis seltsi ruumesse J. Kurriku majja avalikuks lugemiseks välja pandi.
Esimese rahakorjanduse raamatukogu heaks alustas selts 1907. a. lõpul, jagades selpuhul välja terveni 300 korjandusraamatut. Korjandus tõi sisse 142 rubla.
Järgmise aasta 27. juulil korraldati samaks otstarbeks näitemüük, mis tõstis raamatukogu „asutamiskapitali“ juba tublisti üle 200 rubla. Oli raha koos, hakati astuma esimesi tegelikke samme ettevõtte elluviimiseks.
Oktoobris 1908 hankis seltsi juhatus raamatukogu avamiseks tarvilised load ja püüdis end selle sisseseadmiseks vajaliste eelteadmistega varustada.
1. märtsi 1909 koosolekul valiti ostetavate raamatute nimestiku koostamiseks 7-liikmeline komisjon koosseisus: H. Kapp, J. Nõmmik,
P. Pratka, A. Mutli, P. Adamson, A. Muri, A. Pajur.
Esialgu otsustati raamatuid osta 100 rubla väärtuses ja nende kohalemuretsemine tehti kohuseks raamatukaupmees August Mutlile.
Juuni lõpul on raamatud jõudnud Suure-Jaani ja seltsi 28. juuni 1909 koosolekul antakse teada, et väiksemate korraldustööde järgi võib väljalaenamine alata. Sama aasta novembris osteti veel 100 rubla eest senisele kogule lisaks kohaliku kirikuõpetaja G. Rosenbergi poolt koguduse juurde asutatud laenuraamatukogu.
Raamatukogu alustas tegevust seltsi ruumes J. Kurriku majas, olles esialgu avatud igal pühapäeval ja kesknädalal.
Esimeseks raamatute väljaandjaks oli kooliõpetaja M. Ant. Tema järel on seda ametit pidanud J. Mankin, H. Nurk jt. Alguses koguhoidjad oma tegevuse eest mingit tasu ei saanud, aga juba 1911. a. kuuleme, et on otsustatud neile ka palka maksma hakata, esialgu nimelt 1 rubla kuus.
Raamatukogu tarvitamine oli niihästi seltsiliikmetele kui ka võõrastele kohe alguses maksuline.
Esimesi lähemaid andmeid raamatukogu tegevuse kohta leiame seltsi 1910. a. aruandest. Nagu sellest nähtub, on vaevalt 1,5 - aastase tegutsemise järel kogus juba 472 köidet, millest 68% ilukirjandusliku sisuga. Lugejaid on raamatukogul aasta jooksul olnud 99, sellest tervelt 70 meesterahvad. Loetud on peamiselt ilukirjandusliku sisuga raamatuid, nimelt 82%.
Ka edaspidi võitis raamatukogu rahva keskel järjest suurema poolehoiu. 1913. aastaks oli lugejate
arv nimestikkude järgi tõusnud juba 650 peale.
1914. a. alanud maailmasõja aastad tekitasid seltskondliku tegevuse alal üldise paratamatu languse.
1916. a. vaibus seltsi tegevus täielikult, ka seltsi raamatukogu jäi järgnevatel aastatel suletuks.
Uuesti elustus seltsi tegevus alles 1919. a. kevadel. Esimeseks tähtsamaks ülesandeks oli seltsi raamatukogu uuesti kordaseadmine ja lugejaile kättesaadavaks tegemine. Selle töö võttis oma peale ja hakkas ühtlasi uueks raamatukogu juhatajaks Jaan Tiks.
Kogu korrastamisel selgus aga, et nimekirjas olevast 557 raamatust oli sõja-aastatel kaduma läinud ja lugejate poolt tagasi toomata jäetud terveni 145 köidet, kuna 87 köidet oli muutunud vahepeal tarvitamiskõlbmatuks. Et raamatukogu kiiresti jälle vähegi rahuldavale tasemele tõsta, selleks tuli paluda toetust kohapealsetelt ühistegelistelt ettevõtetelt. Ühtlasi hakkas selts raamatukogu heaks korraldama pidusid. Olgu muuseas mainitud, et esimese riikliku toetuse sai „Ilmatari“ raamatukogu haridusministeeriumilt
alles 1922. aastal – nimelt 1000 marka.
Raamatukogu avati uuesti 1.mail 1919.a. kohaliku tuletõrjeühingu ruumides.
1919. a. osteti kogusse uusi raamatuid juurde 1500 marga väärtuses, järgmisel aastal aga juba 3300 marga väärtuses.
Jaan Tiks tegutses koguhoidjana kuni 1921. aastani. Pärast seda oli lühemaid aegu sellel kohal Sergei Hermann, Mihkel Tirmann,
M. Stern, Salme Ruubel, K. Tääker jt.
Riigi avalikkude rahvaraamatukogude võrku astumisega aastal 1925 sattus „Ilmatari“ raamatukogu kõigiti normaalseisse arengutingimusisse. Sellest alates hakkas kogu perioodiliselt saama toetust niihästi riigilt kui ka kohalikult omavalitsuselt.
Koos rahvaraamatukogude võrku astumisega tuli kogu ümber korraldada seaduse nõuetele vastavaks, mille teostas 1926. a. suvel Osvald Ots.
Olulisemaid teeneid „Ilmatari“ raamatukogu kultuurilisele tasemele tõstmises on aga kõigepealt pr. Linda Jaaskal, kes tegutses koguhoidjana aastatel 1927-1935. Tõsise kirjanduseinimesena hoolitses pr. Jaaska, et tema ajal „Ilmatari“ kogusse soetati juurde ainult esmajärgulise väärtusega teoseid. Eriti tuleb mainida seda, et just pr. Jaaska ajal telliti raamatukogusse ilukirjanduse kõrval rohkesti ka teaduslikku ja populaarteaduslikku kirjandust.
Oma viiekümnenda juubeliaasta algul 1937. a. ei suutnud aga selts raamatukogu ülalpidamise kulude suhtes kohaliku omavalitsusega ühisele kokkuleppele jõuda ja alates 1. aprillist 1937. a. läks raamatukogu tolleaegse Suure-Jaani alevivalitsuse korraldusse.
Raamatukogu üleandmisel oli selles 2276 köidet, kogusummas 4070 k. 19 s. väärtuses.
1932. a. lõpul otsustati seltsi juurde asutada kirjandus-teaduslik toimkond. Samal ajal otsustati ka üürida seltsile suurem omaette korter . Viimane saadigi, alates 15. veebr. 1933, Pärnu tänavale A. Binsoli majja, kuhu siis seltsi raamatukogu ja asjaajamine üle viidi. Kirjanduslik-teaduslik toimkond alustas oma tegevust referaat- ja vaidlusõhtute korraldamisega. Sekka peeti ka mõni teeõhtu ja tantsupidu. Kõige märkimisväärsemaks saavutiseks toimkonna tegevuses jääb aga „Ilmatari“ raamatukogu 25-aastase juubeli korraldamine, mis toimus 7. oktoobril 1934. a.
1937. a. lahkus „Ilmatar“ Pärnu tänava korterist, kolides üle kihelkonna endise koolimaja ruumesse.
Heinrich Helm „Ilmatar“ 1887-1937
Suure-Jaani, 1938
Aleksander III troonileasumine 1881, tülid ja lõhenemised meie tolleaegsete juhtivate avaliku elu tegelaste keskel, kõrgemalt poolt juhitud plaanikindel venestamispoliitika, need on sündmused, mis meile väherõõmustavaid mälestusi on jätnud.
1885 muudeti meie ametiasutused venekeelseiks, sellele järgnes 1886 – 1887 vene keele
õppekeeleks võtmine valla-, kihelkonna- ja keskkoolides ning paar aastat hiljem venestati ka rahukohtud ja Tartu Ülikool.
Eestlaste rahvusliku elu arengut pidurdati kõigil aladel karmide määruste ja eeskirjadega.
Kõige viljakamalt on Suure-Jaani kihelkonna hariduslist arengut mõjutanud ärkamisajal üldisemaltki tuntud avaliku elu tegelane ja koolimees Joosep Kapp (1833 – 1894), kes aastal 1853 tuli Suure-Jaani tolleaegse kösterkooliõpetaja J. Petschi abiliseks ja 1857 valiti kihelkonna kantriks ning kohapealse kihelkonnakooli juhatajaks.
Kihelkonna laulukoori ellukutsumine, pasunakoori asutamine, esimesed näidendiettekanded kohapeal jne., on toimunud peamiselt vaid Joosep Kapi isiklikul algatusel ja juhtimisel. Ka Laulu ja Mängu Selts „Ilmatari“ asutamist tuleb suurel määral just J. Kapi teeneks pidada, kuigi ta seekord jäi varjatuks ega esinenud avalikult.
„Ilmatari“ põhikiri kinnitati senaator Pleve poolt 13. veebruaril 1887.
Valitsusvõimude silmis püüti asutatavale seltsile anda nii vähenõudlik ilme, nagu iganes võimalik ja ainsa eesmärgina oli põhikirja võetud „...püidmine ...mitmehäälelist laulu ja mängu edendada ja harida ja sellega ühes ka seltsliku elu kõrgemale järjele tõsta.“
Kõnede pidamisest, mis varsti seltsi olulisemaiks eluavaldusiks kerkisid, ei mainita siin sõnagi.
Esimene seltsi koosolek toimus 3. mail 1887.
Joosep Kapp suri 8.veebruaril 1894.
„Ilmatar“ kaotas oma vaimlise juhi, kes kogu aeg oli püüdnud seltsis luua vaimlist õhkkonda ja alati seltsile kogenud nõuandjaks olnud.
Sajandi lõpus hakkas seltsi tegevuses avalduma teatavaid loiduse ja tagurpidimineku tunnuseid ja aastal 1901 suikus seltsi tegevus täielikult. Kuid juba 1902. aastal sündis järsk pööre elustumise poole.
Uueks seltsi esimeheks sai Hans Kapp.
Aastal 1902 kuuleme esimest korda ka avaliku raamatukogu asutamise mõtte üleskerkimisest Hans Kapi algatusel, kes ühtlasi soovis veel kirjakogu sisseseadmist, kus seltsis peetud ja pidamisele tulevad kõned saaks alalhoitud ja tähendas, et „väga tarviline ja soovitav oleks...kui seltsi ajalugu saaks iga aasta kohta üleskirjutatud.“
Mõnigi neist ilusaist kavatsusist leidis küll „Ilmatari“ poolt teostamist, aga alles mõned aastad hiljem.
1907. aasta oli pöördelise tähtsusega „Ilmatari“ ajaloos. Nimelt sai selts selle aasta keskel endale uue põhikirja, mis oli juba kolmas. Uue põhikirja järgi ei olnud „Ilmatar“ enam lihtsalt laulu- ja mänguselts, vaid muutus nüüd tõeliseks haridusseltsiks.
Põhikirjas öeldakse seltsi eesmärkidest: „“Ilmatari“ seltsil...on ülesandeks rahva haridust tõsta, kirjandust ja kunsti, iseäranis muusikat ja näitemängu edendada ja rahva kehalise tervise eest hoolt kanda. Nimetatud otstarbe kättesaamiseks on seltsil lubatud raamatukogu, lugemistuba, näitelava ja museumit asutada, teaduslisi ja kirjanduslisi õhtuid ning koosolekuid pidada, teaduse ja kunsti mitmesugustelt väljadelt kõnesid toime panna...“. Seltsi peamine jõud koondus nüüd eeskätt kahe tähtsa ürituse, raamatukogu ja lasteaia elluviimisele.
Mõlemad ettevõtted algatati üheaegselt kohe uue põhikirja maksmahakkamise järel, kuid esimesena neist leidis teostamist lasteaed. Raamatukogu asutamise ettevalmistused vältasid aasta võrra kauem kui lasteaia juures.
Esialgu saadi avada vaid lugemistuba. Nii tellis „Ilmatar“ juba alates 1. septembrist 1907 endale ajalehed „Päevaleht“ ja „Elu“, mis siis seltsi ruumesse J. Kurriku majja avalikuks lugemiseks välja pandi.
Esimese rahakorjanduse raamatukogu heaks alustas selts 1907. a. lõpul, jagades selpuhul välja terveni 300 korjandusraamatut. Korjandus tõi sisse 142 rubla.
Järgmise aasta 27. juulil korraldati samaks otstarbeks näitemüük, mis tõstis raamatukogu „asutamiskapitali“ juba tublisti üle 200 rubla. Oli raha koos, hakati astuma esimesi tegelikke samme ettevõtte elluviimiseks.
Oktoobris 1908 hankis seltsi juhatus raamatukogu avamiseks tarvilised load ja püüdis end selle sisseseadmiseks vajaliste eelteadmistega varustada.
1. märtsi 1909 koosolekul valiti ostetavate raamatute nimestiku koostamiseks 7-liikmeline komisjon koosseisus: H. Kapp, J. Nõmmik,
P. Pratka, A. Mutli, P. Adamson, A. Muri, A. Pajur.
Esialgu otsustati raamatuid osta 100 rubla väärtuses ja nende kohalemuretsemine tehti kohuseks raamatukaupmees August Mutlile.
Juuni lõpul on raamatud jõudnud Suure-Jaani ja seltsi 28. juuni 1909 koosolekul antakse teada, et väiksemate korraldustööde järgi võib väljalaenamine alata. Sama aasta novembris osteti veel 100 rubla eest senisele kogule lisaks kohaliku kirikuõpetaja G. Rosenbergi poolt koguduse juurde asutatud laenuraamatukogu.
Raamatukogu alustas tegevust seltsi ruumes J. Kurriku majas, olles esialgu avatud igal pühapäeval ja kesknädalal.
Esimeseks raamatute väljaandjaks oli kooliõpetaja M. Ant. Tema järel on seda ametit pidanud J. Mankin, H. Nurk jt. Alguses koguhoidjad oma tegevuse eest mingit tasu ei saanud, aga juba 1911. a. kuuleme, et on otsustatud neile ka palka maksma hakata, esialgu nimelt 1 rubla kuus.
Raamatukogu tarvitamine oli niihästi seltsiliikmetele kui ka võõrastele kohe alguses maksuline.
Esimesi lähemaid andmeid raamatukogu tegevuse kohta leiame seltsi 1910. a. aruandest. Nagu sellest nähtub, on vaevalt 1,5 - aastase tegutsemise järel kogus juba 472 köidet, millest 68% ilukirjandusliku sisuga. Lugejaid on raamatukogul aasta jooksul olnud 99, sellest tervelt 70 meesterahvad. Loetud on peamiselt ilukirjandusliku sisuga raamatuid, nimelt 82%.
Ka edaspidi võitis raamatukogu rahva keskel järjest suurema poolehoiu. 1913. aastaks oli lugejate
arv nimestikkude järgi tõusnud juba 650 peale.
1914. a. alanud maailmasõja aastad tekitasid seltskondliku tegevuse alal üldise paratamatu languse.
1916. a. vaibus seltsi tegevus täielikult, ka seltsi raamatukogu jäi järgnevatel aastatel suletuks.
Uuesti elustus seltsi tegevus alles 1919. a. kevadel. Esimeseks tähtsamaks ülesandeks oli seltsi raamatukogu uuesti kordaseadmine ja lugejaile kättesaadavaks tegemine. Selle töö võttis oma peale ja hakkas ühtlasi uueks raamatukogu juhatajaks Jaan Tiks.
Kogu korrastamisel selgus aga, et nimekirjas olevast 557 raamatust oli sõja-aastatel kaduma läinud ja lugejate poolt tagasi toomata jäetud terveni 145 köidet, kuna 87 köidet oli muutunud vahepeal tarvitamiskõlbmatuks. Et raamatukogu kiiresti jälle vähegi rahuldavale tasemele tõsta, selleks tuli paluda toetust kohapealsetelt ühistegelistelt ettevõtetelt. Ühtlasi hakkas selts raamatukogu heaks korraldama pidusid. Olgu muuseas mainitud, et esimese riikliku toetuse sai „Ilmatari“ raamatukogu haridusministeeriumilt
alles 1922. aastal – nimelt 1000 marka.
Raamatukogu avati uuesti 1.mail 1919.a. kohaliku tuletõrjeühingu ruumides.
1919. a. osteti kogusse uusi raamatuid juurde 1500 marga väärtuses, järgmisel aastal aga juba 3300 marga väärtuses.
Jaan Tiks tegutses koguhoidjana kuni 1921. aastani. Pärast seda oli lühemaid aegu sellel kohal Sergei Hermann, Mihkel Tirmann,
M. Stern, Salme Ruubel, K. Tääker jt.
Riigi avalikkude rahvaraamatukogude võrku astumisega aastal 1925 sattus „Ilmatari“ raamatukogu kõigiti normaalseisse arengutingimusisse. Sellest alates hakkas kogu perioodiliselt saama toetust niihästi riigilt kui ka kohalikult omavalitsuselt.
Koos rahvaraamatukogude võrku astumisega tuli kogu ümber korraldada seaduse nõuetele vastavaks, mille teostas 1926. a. suvel Osvald Ots.
Olulisemaid teeneid „Ilmatari“ raamatukogu kultuurilisele tasemele tõstmises on aga kõigepealt pr. Linda Jaaskal, kes tegutses koguhoidjana aastatel 1927-1935. Tõsise kirjanduseinimesena hoolitses pr. Jaaska, et tema ajal „Ilmatari“ kogusse soetati juurde ainult esmajärgulise väärtusega teoseid. Eriti tuleb mainida seda, et just pr. Jaaska ajal telliti raamatukogusse ilukirjanduse kõrval rohkesti ka teaduslikku ja populaarteaduslikku kirjandust.
Oma viiekümnenda juubeliaasta algul 1937. a. ei suutnud aga selts raamatukogu ülalpidamise kulude suhtes kohaliku omavalitsusega ühisele kokkuleppele jõuda ja alates 1. aprillist 1937. a. läks raamatukogu tolleaegse Suure-Jaani alevivalitsuse korraldusse.
Raamatukogu üleandmisel oli selles 2276 köidet, kogusummas 4070 k. 19 s. väärtuses.
1932. a. lõpul otsustati seltsi juurde asutada kirjandus-teaduslik toimkond. Samal ajal otsustati ka üürida seltsile suurem omaette korter . Viimane saadigi, alates 15. veebr. 1933, Pärnu tänavale A. Binsoli majja, kuhu siis seltsi raamatukogu ja asjaajamine üle viidi. Kirjanduslik-teaduslik toimkond alustas oma tegevust referaat- ja vaidlusõhtute korraldamisega. Sekka peeti ka mõni teeõhtu ja tantsupidu. Kõige märkimisväärsemaks saavutiseks toimkonna tegevuses jääb aga „Ilmatari“ raamatukogu 25-aastase juubeli korraldamine, mis toimus 7. oktoobril 1934. a.
1937. a. lahkus „Ilmatar“ Pärnu tänava korterist, kolides üle kihelkonna endise koolimaja ruumesse.
Heinrich Helm „Ilmatar“ 1887-1937
Suure-Jaani, 1938